Fuih, sürrealism

Priit Pärn muuseumiseinte vahel? Mari Laaniste arutleb kunstniku vabagraafika, joonisfilmi esteetika ning sürrealismi vahekorra üle.

Priit Pärna näitus
Kumus kuni 21. oktoobrini.

Priit Pärna viimase mõneteistkümne aasta animatsiooniloomingut iseloomustada püüdes ei saa jätta osutamata teatud tüüpi stabiliseerumisele, mis kipub paratamatusena saabuma siis, kui eriala raames on juba saavutatud enam-vähem kõik, mida saavutada annab, ning järelkasv ei küüni veel kättevõideldud positsiooni niipalju ohustama, et uuesti pingutama peaks.

 

Üldtuntus-üldaktsepteeritus ei ole loomingulise arengu seisukohast niisiis kõige soodsam või väljakutseid pakkuvam lähtepinnas. Sestap pole ka kuigi üllatav, et joonistustenäitus Kumus on põhimõtteliselt järjekordne Pärna heerosestaatust tsementeeriv akt, mis kuulub viimastel aastatel tekkinud loogilisse ritta, kus on juba olemas “Pärnograafia” film ja raamat (viimases sisaldub pealegi suur osa näitusel nähaolevast), “Tagurpidi” uustrükk, jne.

Pärna tuntakse eeskätt kui animafilmiautorit ja karikaturisti. Kodumaisest autorianimatsioonist on tänu võlusõnadele “rahvusvaheline tunnustus” kujunenud uudiskünnist ületav teema, ning ehkki karikatuuri vallas on Pärna tegevus juba pea paarkümmend aastat võrdlemisi soikuvas seisundis, mäletab praegu aktiivsete põlvkondade enamik tema käekirja hästi – kes Sirbist-Pikrist, kes Tähekesest.

Kaks Pärna tuntumat ametit on alati varjutanud kolmandat, n-ö päris kujutava kunsti viljelemist. Ühelt poolt jääb mulje, et seda kaldutakse Pärna puhul käsitlema pigem mingit sorti kõrvalsaadusena kui eesmärgina omaette. Teisalt on selge, et vabagraafikal pole Eesti ühiskonnas tema muude tegevusaladega võrreldavat kõlapinda, nagu ka see, et kodumaise graafika elavatest klassikutest kubisev seltskond teeb sel alal silmapaistmise isegi Pärnale suhteliselt keeruliseks. Seda enam, et “päris” kunst on üldse olnud kaunis tõrges Pärna sellesuunalisi ambitsioone aktsepteerima. Kumu ülevaatenäitus Pärnast kujutava kunstnikuna illustreerib nimetatud küsimuse tagamaid üsna ilmekalt.

Pärn, nagu ta ka ise ütleb, on väga hea joonistaja. Tal on väljakujunenud käekiri, meetod ja teemadering hulga jõuliste juhtmotiivide ja mahlakate kinnisideedega, mis kisendavad psühhoanalüüsist lähtuva kompetentse käsitleja järele. Ta joonistab juba õige mituteist aastat tihedalt üsna kitsas must-hall-pruun-koloriidis mõistlikus formaadis korralikke pilte. (1980. aastate lõpu tööde ilmselgelt enesekehtestamisvajadusest kantud hiigelformaadid olid ajutine episood.) Kujutised on enamasti spontaanset päritolu ja täidetud kuhjuvate detailidega: Pärn eelistab lähtuda sürrealistlikust automaatse joonistamise meetodist, ehkki see võib olla võtnud eelnevalt pisema visandi kuju.

Pildimaailm on selgelt narratiivse iseloomuga, temaatilise külje võib enam-vähem kokku võtta mõne märksõnaga: eksistentsiaalne äng, suhted ja olme, mida kõike vaadeldakse absurdi võtmes. (Olmeteema küünib koguni metatasandile: kasutatud materjalide loetelus on söe, akrüüli jms kõrval tihti esindatud ka tee ja punane vein.) Lemmikmotiivide seas on lisaks jõuliselt vahendatud figuuridele ja grotesksetele nägudele ka trikk-kujundid ja tsitaadid sürrealismiklassikutelt.

Lobisemine ja teravmeelitsemine tähendab, et nii mõndagi Pärna joonistust on “tõsikunsti” positsioonilt soovi korral kaunis lihtne tõlgendada glorifitseeritud karikatuurina, mis justkui ei vääriks tõsikunstina kohtlemist.

Veel hullem on asi sürrealismiteemaga. Pärna siiras kiindumuses sürrealismi aimdub pisut sedasorti naiivsust, mida kõrgemad kunstiõppeasutused tavatsevad oma kasvandikelt kiiresti ja armutult küljest ära koolitada. Liiatigi on selle teema Eestis ammu enam-vähem monopoliseerinud üks publikusõbralikuma hinnaklassiga produktiivne rahvakunstnik. See tähendab, et ükskõik kui palju pingestatumalt, allusiooniderohkemalt, mängulisemalt jne Pärn seda ka ei teeks, on reaktsioon ikkagi tõrjuv “fuih, sürrealism”.

Tolle nukra tõsiasja sedastamisele lisaks sisaldab näitus justkui lohutusena ka kuldaväärt ülevaadet Pärna käekirja arengust 1970. aastatest peale kogunenud joonistuste ja visandite kujul.