Poolas sündinud ja Venemaalt revolutsiooni eest põgenenud de Lempicka elas Pariisis peale I maailmasõda sama säravat mondäänset elu nagu peegeldub tema metalse külma iluga maalidelt, mille stiili pole võimalik kellegi teise omaga segamini ajada. Kahe maailmasõja vaheline periood oli Pariisi jaoks viimane aeg, mil ta samaaegselt dikteeris nii kunsti kui elustiili. Hääbuv aristokraatia ja dekadents, maneristlikud elegantsed poosid ja rafineeritud luksusejanu, emantsipeerunud naised, seksuaalne vabadus ja voolujoonelised autod - need 1930.aastate Pariisi beau monde’ile iseloomulikud jooned koonduvad nagu suurendusklaasil de Lempicka maalidel. Oma kunstis sulatas ta tasakaalukalt kokku art deco kaks peamist komponenti, sünteetilise kubismi ja uusklassikalise figuratiivsuse. Mulle näib, et mitte keegi teine tema põlvkonna maalijaist ei interpreteerinud maagilist realismi nii sensuaalselt ja erootiliselt  kui de Lempicka ega demonstreerinud art deco esteetilisi kvaliteete nii edukalt nagu tema seda oma uhketes portreedes tegi. 

Näituse põhitööd katavad aastaid 1922 – 1939. Kõige enam reprodutseeritud, avalikkuses kõige kuulsamad maalid daamidest kabriolettides näituselt küll kahjuks puuduvad, kuid üle 50 maaliga väljapanekus kompenseerib selle üks vähetuntud peatükk de Lempicka loomingus: 1940.-50. aastate fotorealistlikud ja abstraktsed maalid, loodud Ameerikas. New Yorki sõitis de Lempicka 1939, kuid tema aeg oli ümber saanud ja kunstniku täht kustus uuel maal suhteliselt kiiresti, et taasavastatud saada alles 1980. aastatel kui postmodernism art deco rehabiliteeris.

Tamara de Lempicka näitus kestab Royal Academys 30. augustini.

Briti moekuninganna Vivienne Westwood (s 1941) ei ole ainult punkmoe maaletooja ja tüüpiline inglise ektsentrik, kuigi see pole ka vale määratlus. Hiiglaslik ülevaade 150 eksponaadiga (rõivad, jalatsid, aksessuaarid, plakatid, fotod, videod) on suurim Victoria & Alberti muuseumis korraldatud inglise moekunstniku näitus üldse. Rohkem kui kolmkümmend aastat šokeerib, ehmatab, inspireerib, parodeerib, ärritab, vaimustab ja lõbustab Westwood moemaailma, ja see mulle meeldib! Pole ju igavamat asja kui konventsionaalne mood. Sealjuures on Westwood superinglaslik  (nii kasutatud materjalide ja lõigete kui ühiskondlike hoiakute poolest) - ainult siiani seisuslikult Inglismaalt (“I’m a working-class girl,” on ta ise korduvalt öelnud) võis ta koos Malcolm McLareniga inspiratsiooni leida töölisklassile punkmoe väljamõtlemiseks (Sex Pistols), näiteks. Iga Westwoodi kollektsioon tähendas 1970. aastatel poliitilist seisukohavõttu, küll liberalismi, küll anarhismi, küll seksuaalsete vähemuste, küll fetišistide kaitseks. 1980. aastatel kandus Westwoodi mood nö tänavalt moedemmidele ja seda hakkas ümbritsema kõrgmoe aura.

Iga ilma teinud ja järjekordse skandaali tekitanud kollektsioon on näitusel väljas: romantiline “Pirate”, etnohõnguline “Savage”, “Nostalgia of Mud”, “Punkature”, “Witches”, “Hypnos”, “Mini-Crini”, “Britain Must Go Pagan” jt. Eklektiline, natuke räpane ja samas siiski endiselt provotseeriv ning omanäoline – selline on Westwood ka täna.

Vivienne Westwoodi näitus on Victoria & Alberti muuseumis avatud 11. juulini.

Reprod

Harry Liivrand