22.03.2007, 00:00
Graafikapidu
Kuni 30. märtsini kestev Eesti nüüdisgraafika näitus Rahvusraamatukogus ja Eduart Wiiralti kunstiauhind 2007.
Aastal 1998 alguse saanud traditsioon on jõudnud
neljanda näituse ja neljandate Wiiralti-auhinna laureaatideni. Need on
Silvi Liiva (elutööpreemia) ja Ave Teeääre – Kertu
Ehala (noore kunstniku preemia). Silvi Liiva suured mustvalged, klassikalised
ja majesteetlikud kuivnõellehed “Valgus öös”
I–III ning Ave Teeääre – Kertu Ehala noorusvärske
töödekolmik “Unistuste kardinad”, “Ajupesu”,
“Moeateljee” (ofort, pehmelakk, pinnasöövitus) on
žürii poolt igati läbikaalutud valik.
Kuigi järelkasvu probleem on graafikas olemas – ent ta on olemas ka teistel aladel –, pole nooremate esinejate ring näitusel liiga väike: oli, kelle seast valida. Kõige noorem esineja on Oliver Laas (sündinud 1985), kelle meeleolukatest peenekoelistest ofortidest huvitavaim on “Paberossid “Luxus””. Lembe Ruben jätkab oma humoristlik-minimalistlikku joont (savi “mullidega”, kõrgtrükk, kuivnõel, pimetrükk). Marko Nautrasel on väljas samuti humoristlik-naiviseeriv “sporditeemaline” lehtedekolmik (segatehnika). Jaak Visnap on mõnes litos kasutanud sajandivanuseid fotosid, mis, tänu pealiskirjadele, omandavad äkki aktuaalse kõla (“Soled”). Noortele omast eksperimenteerimislusti on Tõnis Kenkmaa töödekolmikus “Paradiisi ehitamine” (segatehnika).
Kuid eksperimenteerimislusti on küllaga ka keskmise ja vanema põlvkonna meistritel, kusjuures neil viib see ootuspärasest sagedamini veenva kunstilise tulemuseni. Užice biennaalidel pärjatud Vello Vinn näitab kõrgtrükis kuivnõellehti (“Villa” I–III). Illusoorse esemelisuse ja ruumilisuse efektiga paeluvad Sirje Eelma autoritehnikas lehed (“Erikaalud” jt). Omapärase kriibitud faktuuriga lehtedes “Must talv” I–III (autoritehnika) näitab end uudsest küljest Maie Helm. Uue nüansi omandavad digitrükis lõuendil Naima Neidre joonistused. Trükkimist ja installatsiooni, moodsat tehnikat ja arhailist alusmaterjali püüab taas sünteesida Loit Jõekalda (“Vastu valgust”, “Varjud”, tsüanotüüpia puul). Oma “nipp” on ka üllatusesinejal Urmo Rausil (“Berteri motiivid”, autoritehnika, monotüüpia).
Aga ka siis (ja vahest eriti siis), kui erilisi nippe pealtnäha pole, on tulemused tehniliselt nauditavad. Näiteks Mare Vindi Egiptuse-motiivide peen täpsus serigraafias (“Mineviku linnad” I–III), Inga Heamäe värvilitode toonirikkus (“Rooma toad”, “Fontana di Trevi”), Marje Üksise jõuline ja mahlakas kuivnõela-metsotinto “Sümbioos” (I–III). Evi Tihemetsa töödekolmiku (“Üks kala”, “Kaks kala”, “Minu käsi”, söövitus, kollaaž) lihtsate, selgete kujundite vahetu mõju ei reeda üsna keerulist trükiprotseduuri.
Digitrükkide osakaalu suurenemine graafikanäitustel on loomulik protsess. Siin paistab oma kunstilise täpsusega silma 2001.a laureaatide Ülle Marksi – Jüri Kassi suurejooneline sari “Coprinus comatus”, millest osa võis näha juba Herman Talviku 100. sünniaastapäevale pühendatud graafikanäitusel Tartus, mis oli otsekui hoovõtt käesolevale näitusele. Mingi kummaline põgusus lummas Mati Veermetsa – Tiiu Pirsko digitrükkides “Go(o)d Boy”.
Samas pean märkima kasvavat mõistmist, et digitrükk pole kaugeltki ainuvõimalik graafika tee tulevikku.
v>
Kuigi järelkasvu probleem on graafikas olemas – ent ta on olemas ka teistel aladel –, pole nooremate esinejate ring näitusel liiga väike: oli, kelle seast valida. Kõige noorem esineja on Oliver Laas (sündinud 1985), kelle meeleolukatest peenekoelistest ofortidest huvitavaim on “Paberossid “Luxus””. Lembe Ruben jätkab oma humoristlik-minimalistlikku joont (savi “mullidega”, kõrgtrükk, kuivnõel, pimetrükk). Marko Nautrasel on väljas samuti humoristlik-naiviseeriv “sporditeemaline” lehtedekolmik (segatehnika). Jaak Visnap on mõnes litos kasutanud sajandivanuseid fotosid, mis, tänu pealiskirjadele, omandavad äkki aktuaalse kõla (“Soled”). Noortele omast eksperimenteerimislusti on Tõnis Kenkmaa töödekolmikus “Paradiisi ehitamine” (segatehnika).
Kuid eksperimenteerimislusti on küllaga ka keskmise ja vanema põlvkonna meistritel, kusjuures neil viib see ootuspärasest sagedamini veenva kunstilise tulemuseni. Užice biennaalidel pärjatud Vello Vinn näitab kõrgtrükis kuivnõellehti (“Villa” I–III). Illusoorse esemelisuse ja ruumilisuse efektiga paeluvad Sirje Eelma autoritehnikas lehed (“Erikaalud” jt). Omapärase kriibitud faktuuriga lehtedes “Must talv” I–III (autoritehnika) näitab end uudsest küljest Maie Helm. Uue nüansi omandavad digitrükis lõuendil Naima Neidre joonistused. Trükkimist ja installatsiooni, moodsat tehnikat ja arhailist alusmaterjali püüab taas sünteesida Loit Jõekalda (“Vastu valgust”, “Varjud”, tsüanotüüpia puul). Oma “nipp” on ka üllatusesinejal Urmo Rausil (“Berteri motiivid”, autoritehnika, monotüüpia).
Aga ka siis (ja vahest eriti siis), kui erilisi nippe pealtnäha pole, on tulemused tehniliselt nauditavad. Näiteks Mare Vindi Egiptuse-motiivide peen täpsus serigraafias (“Mineviku linnad” I–III), Inga Heamäe värvilitode toonirikkus (“Rooma toad”, “Fontana di Trevi”), Marje Üksise jõuline ja mahlakas kuivnõela-metsotinto “Sümbioos” (I–III). Evi Tihemetsa töödekolmiku (“Üks kala”, “Kaks kala”, “Minu käsi”, söövitus, kollaaž) lihtsate, selgete kujundite vahetu mõju ei reeda üsna keerulist trükiprotseduuri.
Digitrükkide osakaalu suurenemine graafikanäitustel on loomulik protsess. Siin paistab oma kunstilise täpsusega silma 2001.a laureaatide Ülle Marksi – Jüri Kassi suurejooneline sari “Coprinus comatus”, millest osa võis näha juba Herman Talviku 100. sünniaastapäevale pühendatud graafikanäitusel Tartus, mis oli otsekui hoovõtt käesolevale näitusele. Mingi kummaline põgusus lummas Mati Veermetsa – Tiiu Pirsko digitrükkides “Go(o)d Boy”.
Samas pean märkima kasvavat mõistmist, et digitrükk pole kaugeltki ainuvõimalik graafika tee tulevikku.
v>