24.05.2007, 00:00
"'Grand Hotel, Stockholm/ Poola suvi"'
Karin Saarsen
“Grand Hotel, Stockholm. Poola suvi”
SE&JS, 2006. 288 lk.
Raamatu võtsin kätte eelkõige huvist autori isa, Eesti Vabariigi sõjaväeluure juhi kolonel Villem Saarseni vastu. Aastal 1978 avaldas kolonel Saarsen nimelt ka oma mälestusraamatu “See mis ma nägin”. Olin seda hiljuti jälle sirvinud ja taas kord veidi pettunud, sest sõjaväeluurest polnud raamatus peaaegu midagi, vähemasti huvitavat mitte. Erinevalt mölapidamatuse alla kannatavaist endistest KGB luuretöötajaist oli Saarsen tõeline vana kooli professionaal ning vaikis surmani. Et aga tema tütar polnud vaikimisvannet andnud, lootsin Karin Saarseni raamatust leida midagi, millest tema isa pidas paremaks mitte rääkida ka aastakümneid hiljem.
Ja üht-teist leidsingi! Näiteks kirjutab Saarsen, et sõja ajal Saksamaal päästis neid ära Saksa sõjaväeluure Abwehri ülem Canaris. Võib oletada, et Canaris ja kolonel Saarsen olid vanad tuttavad – oli ju Eesti sõjaväeluure raadioluure alal Abwehriga tihedat koostööd teinud. Ja veel üks põnev seik, pärast ebaõnnestunud atentaadikatset Hitlerile käidi ka kolonel Saarseni otsimas, kuigi tal vaevalt sellega pistmist oli. Pigem oli asi tutvuses admiral Canarisega, kes ju poodi osalemise eest selles vandenõus.
Veelgi värvikam on aga lugu, millel Saarsen lühidalt peatub. Nimelt see, kuidas tema isa taheti Moskvas 1939. aastal Vene luure poolt ära osta. Kolonel Saarsenile pakuti tasuks tuhat dollarit, mille peale Saarsen – usun, et ülima põlgusega – vastas: “Kuulge, minul on raha küllalt, et oma naisele siit midagi osta!” Karin Saarsen on vahendanud ka oma isa jutustuse Poola allveelaeva Orzeli põgenemise kohta, mis ilmselt nii oligi. Nimelt, et Orzel põgenes ise ja eestlased ei aidanud neid. Aga merel Orzeli jälitades käskis Saarsen laeva küll tulistada, aga nimme mööda.
Karin Saarseni raamat “Poola suvi”, mis on pühendatud tema poolatarist emale ja tema suguvõsale, on üks tundesiiramaid mälestusi, mida olen juhtunud lugema. Kindlasti väärib see raamat poola keelde tõlkimist.
“Grand Hotel, Stockholm. Poola suvi”
SE&JS, 2006. 288 lk.
Raamatu võtsin kätte eelkõige huvist autori isa, Eesti Vabariigi sõjaväeluure juhi kolonel Villem Saarseni vastu. Aastal 1978 avaldas kolonel Saarsen nimelt ka oma mälestusraamatu “See mis ma nägin”. Olin seda hiljuti jälle sirvinud ja taas kord veidi pettunud, sest sõjaväeluurest polnud raamatus peaaegu midagi, vähemasti huvitavat mitte. Erinevalt mölapidamatuse alla kannatavaist endistest KGB luuretöötajaist oli Saarsen tõeline vana kooli professionaal ning vaikis surmani. Et aga tema tütar polnud vaikimisvannet andnud, lootsin Karin Saarseni raamatust leida midagi, millest tema isa pidas paremaks mitte rääkida ka aastakümneid hiljem.
Ja üht-teist leidsingi! Näiteks kirjutab Saarsen, et sõja ajal Saksamaal päästis neid ära Saksa sõjaväeluure Abwehri ülem Canaris. Võib oletada, et Canaris ja kolonel Saarsen olid vanad tuttavad – oli ju Eesti sõjaväeluure raadioluure alal Abwehriga tihedat koostööd teinud. Ja veel üks põnev seik, pärast ebaõnnestunud atentaadikatset Hitlerile käidi ka kolonel Saarseni otsimas, kuigi tal vaevalt sellega pistmist oli. Pigem oli asi tutvuses admiral Canarisega, kes ju poodi osalemise eest selles vandenõus.
Veelgi värvikam on aga lugu, millel Saarsen lühidalt peatub. Nimelt see, kuidas tema isa taheti Moskvas 1939. aastal Vene luure poolt ära osta. Kolonel Saarsenile pakuti tasuks tuhat dollarit, mille peale Saarsen – usun, et ülima põlgusega – vastas: “Kuulge, minul on raha küllalt, et oma naisele siit midagi osta!” Karin Saarsen on vahendanud ka oma isa jutustuse Poola allveelaeva Orzeli põgenemise kohta, mis ilmselt nii oligi. Nimelt, et Orzel põgenes ise ja eestlased ei aidanud neid. Aga merel Orzeli jälitades käskis Saarsen laeva küll tulistada, aga nimme mööda.
Karin Saarseni raamat “Poola suvi”, mis on pühendatud tema poolatarist emale ja tema suguvõsale, on üks tundesiiramaid mälestusi, mida olen juhtunud lugema. Kindlasti väärib see raamat poola keelde tõlkimist.