Haameri suur tulemine

Kaire Nurk vaatab Tartus ühe kuulsaima Pallase klassiku 100. sünniaastapäeva tähistavat juubelinäitust.

Näitus "Eerik Haamer. Kahel pool merd" Tartu Kunstimuuseumis. Avatud kuni 15. juunini. Kuraator Reeli Kõiv. Näitus jätkub 11. juulist 12. oktoobrini KUMU kunstimuuseumis.

Pikkade ootuste järel on taas Tartu Kunstimuuseumi näitusemajas üks uus, ulatuslik ja uhke väljapanek. Kõik kolm korrust on Eerik Haameri (1908-1994) päralt: alumisel kodumaine, kahel ülemisel pagulasaastate looming. Jaak Haameri poolt 1989 tehtud ETV film lõpeb lootusega, et ehk ka selle kunstniku looming leiab kunagi kodumaal laiemat kõlapinda. Tegelikult on Haamerit väliseesti kunstnikest ehk kõige enam kodumaal museaalsete sisse- ja ülevaadetena näidatud, nii Tartus kui Tallinnas (1970, 1971 ja 1986, 1988).

Käesolev ekspositsioon on mahukaim ja eriliseks teeb selle asjaolu, et ligi 90 protsenti teostest pärineb erakogudest. Sealhulgas on esimest korda palju - 70 tööd, ekspositsioonist ligi pooled - toodud Rootsist. (Kuraator Reeli Kõiv on ära teinud hiidtöö, peilinud välja nii Rootsis kui kodumaal Haameri teoste nii era- kui ühiskondlikud sihtkohad; ilmumisel on kunstniku monograafia koos teadaolevate teoste - u 500 maali ja sama palju joonistusi - täieliku kataloogiga.) Näituse baseerumine erakogudel on paratamatu, kuna enamik Haameri Rootsi-töid asubki privaatsfääris. Võimalik ka, et see annab isegi nõtkema ja huvitavalt eklektilise ülevaate; igatahes pakub näitus süüvimisel uskumatult mitmekesise pildi Haameri loomingust - vaatamata kunstniku maalilaadi teatud mehisele karmusele ja lakoonilisusele, mis esmahetkel võib kontakti pärssida. Kuraatori tajutava kaasaelamise ja mitmekülgse lähenemisega saalitekstid aitavad vaatajat oluliselt.

Haameri looming haarab praktiliselt kõiki žanre, erilaadseid maalijakäekirju, aga ka väga laia teemade spektrit. Isegi vanas akademismis ülim, ajaloo­maal, näib Sigtuna vallutamise teemalise tööga "Koju purjetajad" kaetud olevat. Haamer on olnud nii ühiskondlikult kui indiviidikeskselt, nii rahvuslikult kui internatsionaalselt mõtlev ja mõjutatud kunstnik. Tema Portugali ja Hispaania paleus on olnud sihipärane, Ruhnu temaatika on ikka ja taas esile kerkinud, suhe Põhjalaga intensiivne.

Haamer ei ole sugugi kunstis pelgalt meremees. Ehkki merd on ta kujutanud palju. Kuid erinevalt näiteks kodumaisest meremaalijast Richard Uutmaast on ta märksa varjundirikkam ja sümbolikaalulisem. Haameri meri pole iial puhtalt kirjeldav loodusvaade. Teatud huumoriga võiks öelda, et kui varane "tormi ja tungi" Haamer maalis mere­stiihiat, siis hilisemas loomingus näeme märksa turvalisemat ranna(m)elu. "Ruhnu kalurid" (1936) balansseerivad diagonaalselt kerkival laineseinal, seevastu "Ujumiskool" (u 1975) esitab kobara mitmes eri vanuses kõhklevaid algajaid ja turvajaid varjatud lahesopis.

1960ndate "poolabstraktsed" ja "pseudoabstraktsed" (Reeli Kõiv) merepõhja, adru, samblike ja õitsvate puude all-over painting'u laadsed tööd viitavad ameerika abstraktse ekspressionismi viljakale mõjule, mis vabastas kunstniku tsentrisse keskendatud hierarhilisest lähenemisest kujutatavale - ja maailmale. Aga oma positiivne kaasmõju võis olla Haameri puhul ka kitsaist (poliitilistest) oludest n-ö laia maailma sattumise teraapilisel šokil.

Haameri looming on tervikuna kantud omalaadsest tugevast kõiksusetunnetusest - kiusatus on otsida seoseid Uku Masinguga. Haamerit näib loodus(objekt) huvitavat samaväärselt inimfiguuriga. Kui ida mõtlemises on seesmine ja välimine lahutamatult seotud, siis lää ne mõtlemine käsitleb neid eraldi ja vastanditena. N-ö sotsrealistlik kriitika­stamp "kunstnikust omas maailmas" on üks püsivamaid äärmusliku dualistliku mõtlemise ilminguid. Küll on Tartu naiskunstnikke nimetatud "oma fantaasiamaailma sulgunuiks", küll on tagatipuks kogu modernism loetud kunstniku subjekti keskseks ja ajalukku lükatud. Ometi üritas viimane "­documenta" (2007) Kasselis näidata, et modernism on tänapäevane reaalsus, et modernismis avaldub puhtaimal kujul kunsti olemus.

Kandinsky väidab: "Salapärasel, mõistatuslikul, müstilisel viisil tekib tõeline kunstiteos."

Eelkõige tähendab see kontemplatiivset loomeprotsessi, mis saavutatakse järjekindla süüvimise ja pühendumisega. Haameri üks suurim teene eesti kunstis on see, et visa tööga läbi 20 aasta võitles ta ennast vaba­kutseliseks kunstnikuks, ja me ­saame nautida orgaanilist loomingut. Ilma kunstniku "oma maailmata" ei ole tõeliselt laiahaardelist kunsti. Võib-olla on siin üheks võtmetööks maal "Kunstnik rahva seas" (1970), kus näeme Haamerit ennast rahva­melus: kuidas seda tõlgendada, kas Mina ja maailma vastandusena või teatud aktiivse laengulise keskkonnana, kus ka kunstnik hoogsalt värvi paletile välja pigistab, ja järgmisel hetkel läheb lahti maalimiseks?

Haameri n-ö pseudoabstraktsionism on ka eriti hea abstraktsionismi õppevahend. Pole midagi parata: maalides merepõhja ja kaljuseina on ta loodusrealist ja abstraktsionist ühes isikus. Ka silmaga nähtav realiteet võib olla silmaga tajutavalt abstraktsionistlik!

Huvitav paralleel tekib sõja-aastate seerial "Härg tümas", kus plikatirts ajab soisel tühermaal loomi, hispaania-ainelise maaliga "Lolita" (1958), kus lagedas maastikus kummalise inimgrupi protsessiooni keskel liigub valendav naiskangelane, rongkäigu foonis aga on tume härg.

Erinevad kontekstid, erinevad tempod, kuid midagi sarnast. Hilise(ma) Haameri parafraasid (?) oma noorusteemadele pakuksid kahtlemata teistlaadsetes ruumioludes intrigeerivat ekspositsioonilist mängu.

Ka on Haameril tõtt-öelda nn protsessioone loomingus üksjagu: "Pime" (1938), Lofootide koju suunduv kaluritevoor, Tjörni regati seeria (1970ndad), põtrade lahutamise seeria jne.

Haameri naisekujutus on eriline. Kui Kumu püsiekspositsioonis keskenduda naise kujundile, selgub: naine on esitletud järjekindalt melanhoolselt ja passiivselt maha või kuskile olematusse tühjusesse, kõrvale vaatamas; isegi Haameri meisterklassi juhendajal Nikolai Triigil on Erna Villmeri pilk sihitud sihitult kes teab kuhu. Haameri nais­tegelane on aga sama heroiline kui meestegelane, kaotamata sealjuures madonnalikkust ega ürgnaiselikkust.

Kui Johannes Saal oli elu tumeda pooluse kunstnik, siis Haamer, vaatamata karmile ja tugevale koloriidile, maalib pigem helget poolt. Harmooniakontseptsiooni näib toetavat ka peo teema sagedus. Hiljutine Margus Tamme "See oli parim pidu. Ja ma ei käinud seal" valgus- ja ruumiterrori installatsioon, kreenis koridor, mis lõppes publiku väljutamisega teise korruse aknast Linnagalerii tagahoovi, olgu pakutud hetkeliseks kõrvutuseks Haamerlikule peo-kujundile.

Haameri mõistmiseks on ehk seegi oluline, et kunstnik lõpetas Pallase erandlikult religioosse, piibliainelise tööga.