Halb pretsedent
On päris selge, et korralik ehitustöö on luksus. Aga korralik tulemus on reeglina ka oma hinda väärt. Praktilistele hüvedele – nagu mugavus, turvalisus, elukvaliteet, kinnisvara hind – lisaks tõuseb ka keskkonna esteetiline väärtus. Kui aga üks piirkond on kuulutatud miljööväärtuslikuks alaks, siis tundub mulle, et soss-seppasid ligi lasta ei tohiks. Sest: miljöö on väärtus.
Tallinna Kalamaja asum koosneb peamiselt lihtsatest tsaariaegsetest töölistele mõeldud üürimajadest. Nende sekka on ära eksinud ka mõningaid teiselaadilisi vabariigiaegseid elamuid (nagu villa Kotzebue tänaval, kus praegu tegutseb nukumuuseum), mis annavad tunnistust sellest, et piirkonna arenguvõimet oldi 1930ndatel avastamas. Nõukogude aeg eelistas teisi marjamaasid. Kerkisid Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe. Peale taasiseseisvumist kuni viimase ajani on Kalamaja seisnud üldjoontes sellisena nagu seitsekümmend aastat tagasi. Mõned majad on ainult vähemaks põlenud.
Nii on juhtunud, et tööliselamute kõrval (mis väärtuslikud just algupärase ning hästi säilinud kogumina) on Kalamajas vähe arhitektuurses plaanis hinnalisi maju. Üks neist “rosinatest” – Eesti mõttes staararhitekti Herbert Johansoni kavandatud Vabriku 24 (1931) – leiab suisa äramärkimist Mart Kalmu koostatud “Eesti funktsionalismi” reisijuhis. Kalm kirjutab, et kuigi puit oli toona peamine ehitusmaterjal, kohtab seda funkmajade fassaadidel harva, sest tavaliselt eelistati kasutada krohvi: “Siin aga söandas puutöötlust meisterlikult valdav mudelsepast omanik jääda tegelikult odavama laudviimistluse juurde.”
Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti Miljööalade osakonna juhataja Leele Välja ütleb, et mingit kooskõlastust nendega tehtud ei ole ja ehitusluba pole omanikul samuti mitte. Välja räägib, et miljööväärtuslikus piirkonnas sekkutakse pigem siis kui midagi juba teoksil: “Ei sa ju iga maja juurde valvet panna!” Saadeti kohale ehituskontroll. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti Ehituskontrolli osakonna juhataja Tõnis Kurrik selgitab, et tööd peatati ning ehitusloa hankimise motiveerimisel tuli omanikul Ralf Koppelil tasuda sunniraha 5000-krooni. Et peale 12. maid on ehitustegevus jätkunud on mõistetav, kuna ilma katuseta maja tuleb kaitsta näiteks vihma eest.
Naabruses elav kunstiakadeemia restaureerimise teaduskonna dotsent arhitekt Elo Sova on murelikult jälginud asjade käiku. Ta ütleb, et see, mis tema meelest Kalamaja ilusaima maja kallal toimub, on paras vägivald. Kui maja oli müügis, käis Sova ka hoone seisukorda uurimas ja ei leidnud seal midagi halba: “Puit kõlises ja tal oli originaalvärv peal! Aga nüüd pole enam midagi parata, paatina ja miljöö on – karta võib - kadunud. “
Omaniku abikaasa Julia Koppel ütleb, et on paberid juba sisse antud. Ta ütleb, et projekti koostas Aaron Kinnisvara projekteerija Deniss Tarassov (lõpetanud Tallinna Tehnikakõrgkooli). Fakt, et maja asub miljööväärtuslikus piirkonnas, tuleb prouale üllatusena. “Katus vahetati selle pärast ära, et see langes sisse,” selgitab perenaine. Kui ikkagi, milleks tehti esimesele korrusele suur aknaava? “Seepärast, et sealt on ilusam vaade.” Tarassov ütleb aga, et tema ootab projekteerimistingimusi ja kliente pole tema küll veel nõustanud. Tagasi helistades väljendab proua täpsemini, arhitektil paluti uute akendega arvestada. Siiski on raske aru saada motiivist, miks ei pöördutud enne “renoveerimist” projekteerija juurde. Kas tõesti ei ole see iseenesest mõistetav? Antud juhul peab arhitekt kahjuks praaki lappima asuma.
Seega tundub tallinlasena, et kui teil on siinkandis vana maja, siis ehitage see rahulikult ümber, saate halvimal juhul väikese trahvi. Maksate selle ära, tellite siis oma vaimutööd sätestava projekti ja ongi asi korras. Olete olnud niigi tubli.
