See läinud aasta lõpul ilmunud luulekogu jätkab Runneli luules suunda, mis sai alguse "Mõistatustega" (2000). See on luule, mida ei kanna enam riim ja kõla, vaid kujund ja sõna.

Luulekogu moto pärineb Vana Testamendi õpetussõnadest ning esimene mulje ongi, et Runnel poetiseerib käsusõna eetilist absoluuti ning et värsid rõhuvad oma raskuse vaimuga. Aga teisalt kõneleb raamat ju armastusest, tüdrukust, kelle "rinnapead riivasid mu kukalt". Ometi pole see tüdruk niisama lihtsalt kättesaadav: "Oled haareminaine, kes vajab korduvaid kingitusi. / Õpetad mind olema aupaklik ja õiglane. /---/ Su ligi on nuga, mida ma ei valitse." Runneli armastus on täis tundepinget. Ning see pinge pole mitte üksi armastuse sees ja armastajate vahel, vaid suuresti ka armastuse alasti iha ja aegade algusest seatud käsuseaduse vahel. "Sinamu" pole seega mitte armastuse kahur, vaid kondensaator. (Seda viimast sõna pruukis autor oma luuletuste kohta ise.)

Poeet on Atlas, kes "veel vanuigi / peab kandma täherasket taevast. /---/ Pühadeks lauludeks tegema / Kõik teie kadeduse, kurjuse ja meeletu roppuse." See paneb omakorda pinge peale.

Võrreldes "Mõistatuste" jõuliste ja väljakutsuvategi tekstidega on "Sinamu" vaiksem, mõtlikum ja nüansseritum. (Sellegi mõtteotsa andis Runnel mulle ise kätte, aga nii ta on.) Eelmine raamat on lugedes haaravam , "kõvem sõna", aga teisest küljest paistab mulle, et vaiksemad luuletused peavad ehk ajale paremini vastu. "Sinamus" on tugevnenud just mõtisklev osa, küsimused inimese ja armastuse kohta. Puhuti muudab moraliseerimine teksti valmilikuks. Need luuletused pakuvad mulle vähem huvi kui armastuse vastolulisuse leidlikud sõnastused.

Runnel tajub hästi sõna kaalu, piibelliku otseütlemise mõju. Runnel on end ka vabavärsis leidnud, külalaulu-mõõt on jäänud rohkem juhuluule jaoks. Põhitoon on hümnilikult pidulik, vahel muutub värss koguni heksameetriks. Mitmeski luuletuses tembib ta kõrgstiili kavalalt argikeelega. Osav stiilivahetus on autori põhiline üllatusvõte, sikutades mõttekäigu nii kõrvupidi teisele tasandile. Runneli suurepärane keeletunne kujundab raamatu väga väljapeetuks ning ühtlaselt kõrgetasemeliseks. Sihukesele raamatule võiks preemia mureta ära anda.

Siinkirjutaja jaoks saab mõnes kohas moraali ja paatost nagu palju. Aga mõni luuletus on jälle paganama leidlik, karge ja värske. Jääb klassikaks.