Härra Õunasüda, heroiin ja maalenkaja Oolja

Kui taas kord kunstiklubisse jõudsin, oli härra Õunasüda end juba seal sohval mugavalt sisse seadnud ja popsutas mõnuledes piipu.

"Tead, ma põhimõtteliselt ei käi siin praegu," alustas härra Õunasüda sujuvalt seltskondlikku vestlust. "Juba tükk aega ja tulevikus ka ei kavatse."

Tuleb tunnistada, et selline jutt mõjus mulle mõnevõrra üllatavalt. Tundsin huvi, mis sundis härra Õunasüdant antud olukorras sellist otsust vastu võtma.

"Ah, tead, sellepärast, et siin käivad ainult jobud," selgitas härra Õunasüda. Ja nimetas näidetena meie ühistest headest sõpradest elukunstnikke, härrasid Konijuppi ja Hernekeppi. Ei noh, taga targemaks, mõtlesin. Et huvitav, mis nüüd siis lahti on.

Asi on nimelt selles, et ka härra Õunasüda ise on kunstnik - kümmekond aastat tagasi astus ta kunstiakadeemiasse skulptuuri erialale ja sai sinna ilma vaevata, esimesel katsel sisse. Õppida viitsis ta seal aga ainult paar nädalat. Nüüd sain härra Õunasüdamelt teada, et talle olevat akadeemiast posti teel saadetud diplom magistrikraadi omandamise asjus. Templiga aastast 1914.

"Saad aru, see 1914-tempel ongi asja juures kõige väärtuslikum," kiitis härra Õunasüda. "Ega paber ei maksa ise suurt midagi."

*

Tundsin huvi, kas härra Õunasüda on siis ehk leidnud alternatiivi niinimetatud jobude seltskonnas viibimisele. "Tead, ma käin nüüd Koplis!" seletas härra Õunasüda õhinal. "Seal elavad ikka hoopis teistsugused inimesed!" õhkas ta ühtaegu tunnustavalt ja igatsevalt.

Härra Õunasüda selgitas, et varemalt ta herot ei pannud, pani ainult amfetamiini.

Aga siis oli ta tutvunud maalenkaja Ooljaga ja hoobilt hakkas ka heroiin meeldima: "Tead, milline kaif on meil koos herot panna! Mitte miski ei huvita, istud lihtsalt ja mediteerid nagu Buddha munk. Vaat see on tase! Ma armastan maalenkaja Ooljat!"

Härra Õunasüda rääkis veel, et kui ta blondi ja habrast maalenkaja Ooljat esimest korda kohtas, oli tollel silm siniseks löödud.

"Sa ei kujuta ettegi, kui palju kuritegusid ta toime on pannud," jutustas härra Õunasüda uhkusenoodiga hääles. "Ma ei küsi kunagi ega tahagi teada tema perekonnanime, sest muidu ma äkki annaksin ta kogemata üles. Tassisin ta ükskord enda poole ja ta pani mult ühekorraga kaks moblat pihta. Aga sellest pole midagi, olen talle ammu andeks andnud. Õnnetunne kaalub asja üles. Mind eesti naised ei huvitagi enam."

Äkki hakkas seni mugavalt lösutanud ja mõnuledes piipu popsutanud härra Õunasüdamel kibedasti kiire. "Ma saangi nüüd maalenkaja Ooljaga kokku, pean ta Koplist üles otsima. Kord temaga maksab kakssada krooni. Tšau-pakaa!"

Ja läinud härra Õunasüda kunstiklubist taas kord oligi. Ta süda oli lõimunud.