Hebron: elu kuuliaukude keskel

Juudi asundust Palestiina territooriumil väisab Kersti Aristova.

“Paremal elavad meie palavalt armastatud onupojad*,” ütleb reisisaatja Alon, “ja kui kontrollpostist läbi sõidame, oleme Juudamaal.” Buss on teel Hebronisse, linna, kuhu on maetud juutide esiisa Aabraham, tema naine Saara, poeg Iisak ja pojapoeg ­Jaakob. Tänasel päeval asub see 5000 juudile koduks olev linn Palestiina omavalitsuse territooriumil, 70 000 palestiinlase keskel.

Tänav, mida mööda juudid kõndida võivad
Ühel pool tänavat on juudi majad (nii umbes kolm-neli tükki), teisel pool araablaste majad (kõik ülejäänud). Keskel on tänav, mida kontrollib sõjavägi. Sõjaväest näen paari džiipi mööda sõitmas ja noort poissi kiivri, automaadi, raadiosaatja ja muu varustusega, mille otstarvet ma ei tunne. Poiss valvab, et keegi pahatahtlikult või kogemata kombel valele territooriumile ei läheks. Araabiapärased majad kogu selle tänava ääres – ainukese, mida mööda juudid liikuda võivad – on tühjad.

Kunagi oli tänav täis kauplejaid, poekesi, inimesi, loomi. Praegu tuleb aeg-ajalt ülevalt araablaste linnaosast treppi mööda alla mõni üksik naine pearätis või õlitatud juustega nooruk, ja kaob siis kuskile oma teed. Need on palestiinlased, mõistan. Teisel pool tänavat on kool, selle treppidel jooksevad ringi kaks-kolm poisikest mängupüstolitega ja tulistavad teineteist ennastunustavalt. Neil on peas kipa’d, religioossed mütsikesed, ja meelekohtadel ripnevad peis’id, rituaalsed ripplokid. Tõenäoliselt on nad pärit kusagilt mujalt, sest Hebroni religioosne kool on internaatkool.

Meie, bussitäie ekskursantidega, on kohtuma palutud Hava, Peterburist koos mehega Iisraeli emigreerunud naine. Hava on Hebronis elanud pea kakskümmend aastat. “Praegu on rahulik” – ütleb ta vastuseks küsimusele, kuidas nad ennast siin tunnevad. “Teise intifada** ajal oli hull. Kõiki meid on tulistatud: mind, lapsi, meest. Meie korteri akendes on siiamaani kuuliaugud. Siis oli küll hirmus.” Hava on rõõmsameelne ja entusiastlik. “Ei, ilmalikke Hebronis ei ela,” vastab ta järgmisele küsimusele. “Kool ja korterid selles kvartalis kuuluvad väikesele kogukonnale. Keda siia elama lubada, valitakse hoolikalt. Kortereid ei jätku. Ümbruskonnas on palju maju, mis kuuluvad juutidele, aga nad ei saa neis majades elada – sõjavägi ei luba,” räägib Hava.

Kuulanud ära, mida Haval meile öelda on, läheme koolimaja keldris paiknevasse pogrommimuuseumisse. Pogromm toimus 1929. aastal, siis juutide riiki veel ei eksisteerinud. “Pildista kogu seina,” käsutab suurekasvuline mammi oma poole väiksemat meest: seinal on pildid ­pogrommi ohvritest.

Muuseum üle vaadatud, läheme uuesti üles, ja sama mammi küsib juba viiendat korda ekskursioonijuhi käest araablaste majade kohta, et kas seal elavad araablased. Ilmselt käib siinne olukord tal üle mõistuse. Siis jalutame ainukest võimalikku tänavat mööda üles mäkke, kolmanda juudi kvartali juurde. Mõned juudi autod sõidavad meist mööda, mõned araablased tulevad vastu. Juba on kõik majad ümberringi araabia majad. Mõnes isegi elatakse.

Hebroni vaatamisväärsused
Kolmas juudi kvartal on mäe otsas. Kvartal – see tähendab kümmekonda pisikest kõrvutiasetsevat vagunelamut ja ühte kortermaja, mis on hiljuti ehitatud. Maja juures tuleb meile vastu vana naine. Ekskursioonijuht seletab: see on rabi Raanani naine, ja rabi Raanan o li rabi Kooki*** lapselaps. Mehe tappis noahoopidega araablane, kes hiilis vagunelamusse sel ajal, kui rabi lõunauinakut tegi. Pärast pani araablane vagunelamu põlema.

Ronime kortermaja katusele ja imetleme hingematvat vaadet – ümberringi mäed ja mägedel valge linn. Hamasi linn, seletab ekskursioonijuht. Leian pilguga üles Maarat Mahpela – juutide ja araablaste esiisa hauapaiga, kust meie ekskursioon Hebronis peale hakkas. Maarat Mahpekla on koobas, mille Aabraham Hebroni lähedalt põllult leidis. Koopas oli tal nägemus, et sinna on maetud Aadam ja Eeva. Hirmsa raha eest ostis Aabraham koopa oma naise matusepaigaks ja hiljem maeti sinna ka ta ise.

Praegu seisab koopa kohal juutide kuninga Herodese ehitatud võimas hoone, sama Herodese, kes Jeesuse sünnist kuulda saades lasi maha tappa kõik alla kolmeaastased lapsed. Herodes ehitas ka teise Jeruusalemma templi, ainult et Jeruusalemma templist on järel üksainuke müür – Nutumüür, aga Mahpela koopa kohale ehitatud müürid on terved. Nagu Templimäele Jeruusalemmas, on ka Maarat Mahpelasse aegade jooksul mošee ehitatud. Saal, kus asub oletatav sissepääs koopasse, on suletud, sest 1994 aastal juhtus saalis tulistamine.

Baruh Goldsteini lugu
Tulistamise lugu on selline: Baruh Goldstein, ameerika meditsiinitudeng, kuulis ükskord raadiost, et Hebronis surid haavatud, sest seal ei olnud arsti. Ta otsustas Hebroni elama asuda, et seal haavatud ei sureks. Ükskord pärast Oslo lepingute**** sõlmimist lasti teeristil maha tema sõber Mordekai Labid koos 18aastase pojaga. Palestiinlaste juhid kutsusid oma rahvast üles juute tapma. Oli liisupüha – Purimi***** eelõhtu. Baruh Goldstein oli Maarat Mahpelas palvusel, väljas kogunesid palestiinlaste jõugud ja skandeerisid “Hävitage juute!”, nii et palvusel olnud pidid tükk aega ootama olukorra rahunemist, et koju minna. Kui Baruh lõpuks koju jõudis, oli tema vastuvõtutoa automaatvastajal soovitus: järgmiseks päevaks operatsioonituba ja kõik vajalikud vahendid valmis panna, sest on oodata rahutusi ja ohvreid. Varahommikul pani Baruh Goldstein selga sõjaväevormi, võttis kaasa automaadi. Juudid pidid palvetama ühes saalis, araablased teises. Baruh läks saali, kus pidi algama araablaste palvus, ja avas tule. Selleks ajaks, kui tulistamist kuulnud sõjaväevalve kohale jõudis, oli Baruh ja kümmekond araablast surnud – palvesaali vaipade alt peidupaikadest leidis sõjavägi hulga araablaste poolt sinna peidetud relvi. Rohkem juute ja araablasi ühel ajal samadesse Maarat Mahpela ruumidesse enam ei lastud ja saal, kus asub koopa sissepääs, suleti.

Šarmuta ja munad
Kuni mina linna vahin, arutavad ekskursandid majakatusel juhtumit, kui keegi juudi naine sõimas läbi aia araabia naist šarmuta’ks – see tähendab, libuks. Lugu põhjustas pikki ja tuliseid lahinguid (seekord sõnalisi) knessetis, iisraeli parlamendis, ning ajakirjanduses. Katuselt alla roninud, näeme maja ja aeda, kus kuulus solvang aset leidis. Majast aia taga tuleb välja mees ja seletab midagi kätega vehkides. Ekskursioonijuht tõlgib – mees arvab, et oleme välismaalased (Euroopast), ja kaebab, kuidas teda on munadega loobitud. Tegelikult on enamik ekskursante kohalikud vene, vabandust, venekeelsed juudi pensionärid. Kas nad heebrea keelt oskavad, ma ei tea, mõned kindlasti. Astume kurikuulsast aiast ja munadega loobitud mehest paar sammu edasi ja näeme, kuidas paar juudi tüdrukukest allpool asetseva õue kohal kahtlasel moel seisavad, munad peos. All on kaks araablasest poisikest, keegi ekskursantidest sekkub, et intsidenti ennetada. Sii s läheme uuesti mäest alla sinna, kus on meie buss. Seal on see koht, kus araabia snaiper tappis lapsevankris kaheksakuuse tüdruku – araabia linnaosast mäeküljel on juudikvartalitesse tulistamine naljaasi. Istume bussi ja hakkame sõitma: kella kolmeks peame reisi algpunkti tagasi jõudma, sest varsti pärast seda algab sabat.******

_________
* Vana Testamendi järgi oli Aabrahamil kaks poega – Ismael teenijatüdruk Hagariga ja Iisak seadusliku naise Saaraga. Ismaelist pärinevad araablased (ka tulevane moslemiusu rajaja Muhamed), Iisakust pärinevad juudid, nii on juudid ja araablased “onupojad”. Ismael oli Aabrahami esimene poeg, kuigi ebaseaduslik. Iisak, Aabrahami pärija, sündis hiljem. Mõlemale pojale lubas Aabrahami jumal järeltulijaid kui liivateri.
** Intifada on püha sõda uskmatute või muude vaenlastega (juutidega, näiteks). Teine intifada algas Palestiinas 2000 aastal.
*** Rabi Aabram Iisak Kook (1865–1935). Tänu rabi Kooki õpetusele tunnistab enamik õigeusklikke juute Iisraeli riiki. Ultraortodoksid ei tunnista oma riiki siiamaani.
**** Oslo lepingutega anti palestiinlaste kontrolli alla territooriumid, kus nad kompaktselt elavad. Üleandmine pidi toimuma mitme aasta jooksul sedamööda, kuidas lõpetatakse terroriaktide korraldamine. Praeguseks on territooriumid üle antud, terroriaktid pole siiski lõppenud.
***** Purimi tähistatakse märtsis ja alguse sai see püha juutide vangipõlve ajal Babüloonias, kui valitseja kõrge ametnik Mordekai ja tema vennatütar Ester päästsid juudid kavatsetavast pogrommist.
****** Sabat (reedesest päikeseloojangust laupäevase päikeseloojanguni) on juutide hingamispäev, mil igasugune töö on keelatud. Sel ajal on Iisraelis suletud peaaegu kõik poed ja asutused ja ühistransport ei sõida.

õudusunenägu kaardi kohal

Koju jõudnud, võtan ette Iisraeli kaardi ja lasen endale veel kord (umbes kümnes) seletada, kus on Palestiina territooriumid. Need alad on märgitud helepruuniga. Juudi asundused, ka Hebronis, on märgitud kollasega. Nähtu kipub mul üle mõistuse käima – püüan kujutleda seda olukorda koduse Eesti kaardile.

Idas, põhjas ja lõunas on x-raabia riigid. Kõige laiemas kohas on idast läände, see tähendab mereni, umbes 135 kilomeetrit. Keskel, liinil Tallinn-Paide-Tartu, on x-tiinlaste territooriumid. Siin-seal x-tiina territooriumide ümber on eestlaste asundused. Asundused on ümbritsetud traataedadega, kõik täiskasvanud elanikud asundustes on relvastatud ja käivad regulaarselt omakaitse patrullis, sest Eesti Vabariigi sõjavägi neid ei kaitse – mõjukas vasakpoolne erakond tahaks eestlased asundustest üldse välja ajada. Omakaitse on vajalik, sest x-tiinlased varastavad asundustest kariloomi, tehnikat, tulevad vargsi majadesse.
X-tiinlased on sisuliselt x-raablased, kuid ümbritsevad x-raabia riigid ei taha neid oma territooriumile, sest neil on kalduvus sealsete valitsuste vastu ülestõuse ja terroriakte korraldada. Selle asemel innustavad nad x-tiinlasi võitlema Eesti Vabariigiga. X-tiinlasi toetavad rahaliselt Euroliit ja x-raabia riigid, toetussummad lähevad suuremas osas kohalike pealike armeekeste ülalpidamisele ja relvadele. Muidugi ka neile kenadele villadele, mida siin-seal x-tiina territooriumidel leida võib. Vaeste töötute lasterikaste x-tiinlasteni ei jõua abirahast suurt midagi. Eesti agressorid ja sõjardid on selles süüdi – leiavad x-tiinlaste juhid ja keelduvad tunnustamast Eesti Vabariiki. Iga päev lendab Kirde-Eestist (x-sektorist) ja lõunast, Läti territooriumilt, mida Läti valitsus ei kontrolli, Eesti poolele rakette. Praegu x-tiinlastele kättesaadavate rakketide lennuulatus on 5–12 kilomeetrit, uuematel kuni 20 kilomeetrit. Viru Keskus on tavapärane x-tiina enesetaputerroristide sihtmärk. Aga paar aastat tagasi lasi üks selline enesetapja end õhku Coca-Cola Plazas, ja hukkus suur hulk kooliõpilasi, sest vaheaeg oli just alanud. Aeg-ajalt tungib Eesti sõjavägi x-tiina territooriumile, sest eesti rahvas ei talu enam, et mitte midagi ei tehta. Sellest tõuseb kogu maailmas kohutav kisa, ja siis otsustab valitsus likvideerida mõned eesti asundused Järvamaal – jälle sõjaväe abil. Aga üldjoontes on olukord hetkel suhteliselt rahulik, sest x-tiinlaste rühmitused tulistavad parasjagu teineteist, kuna ei suuda omavalitsusorganite moodustamises kokku leppida. Mingi hinna eest ei annaks ma sellistel asjaoludel keset Maarjamaad paiknevaid territooriume x-tiina omavalitsuse kontrolli alla, mõtlen endamisi – see tähendaks enesetappu.
Mida juudid või araablased peaks oma “palavalt armastatud onupoegadega” ette võtma, seda ei mõista ma endiselt. Olen kiiganud vaid ühelt poolt.