02.08.2007, 00:00
Hetki suurelt ja väikeselt folgilt
Viieteist aasta vanune Viljandi Pärimusmuusika festival on juba küllalt kõrges eas, et ise pärimusi sünnitada.
Kui üldse leidub üht sõna, millega Viljandi
folgi olemust kokku võtta, võiks selleks olla traditsioon.
Kogenud folgiline suudab kinnisilmi orienteeruda nii festivalipaigus kui ka
ajakavas: ühtviisi kindel on see, et linnaväljakul seisab valge
hiigeltelk, lossimägede juurde viib toidutänav (mis seekord,
tõsi küll, juba toiduküla mõõtmeteni oli
paisunud), hilishommikuti hõisatakse meestelaulu-, hilisöösiti
aga Tegelaste toas ning õhtuti saab lossimägedes kuulda kosmiliste
kõrgusteni ulatuvat virtuoossust.
Viimase tava eest seisis sel festivalil hea ungari päritolu Besh O Drom, kelle segu balkani, ungari ja mustlasrütmidest koos ootamatute džässipöörete, metsiku simblitremolo ja senikuulmatult läbilõikavate puhkpillihelidega panid mõne kaasaelaja ekstaatiliselt “elagu guljašš! elagu kapten Tenkes!” karjuma.
Päev varem Kaevumäel huilati vähemalt sama vaimustunult kaasa taanlaste Phønixi rahvalaulutöötlustele. Madala bassklarneti ja kõrgemas registris akordioni dialoog kõlas isegi folgi mitmekesisuses ootamatult.
Laupäeva õhtu lõi aga ilmselt järjekordse folgi publikurekordi: Kaevumäele Vägilasi ja Väikest Hellerot kuulama minnes oli esimest korda festivali ajaloos tunne, et lossivaremetele tehakse inim-surveproovi: rohkem huvilisi poleks plats enam mahutada suutnud.
Folgi paisumisest on juba aastaid murelikult räägitud, kuid festival suudab oma kogukusega mingil moel siiski toime tulla. Õigupoolest eksisteerivad suur ja väike folk edukalt kõrvuti. Suured lavad elavad oma hoogsat ja lärmakat elu ning kirikud, Ugala saal ja hubased nurgatagused oma, intiimsemat ja improvisatsioonialtimat. Näiteks sellist nagu tänavune Regilaulupesa Kondase muuseumi hoovil, mis Kirsimäelt all-linna laskuva publiku pidevalt aia taga kuulatama pani.
Linnatänavail, muruplatsidel ja rohelisel laval sündis aga, nagu ikka, uuem pärimus, nende oma, kes Viljandit valge telgi ja 12 000 külaliseta enam ette kujutada ei oskagi.
Viimase tava eest seisis sel festivalil hea ungari päritolu Besh O Drom, kelle segu balkani, ungari ja mustlasrütmidest koos ootamatute džässipöörete, metsiku simblitremolo ja senikuulmatult läbilõikavate puhkpillihelidega panid mõne kaasaelaja ekstaatiliselt “elagu guljašš! elagu kapten Tenkes!” karjuma.
Päev varem Kaevumäel huilati vähemalt sama vaimustunult kaasa taanlaste Phønixi rahvalaulutöötlustele. Madala bassklarneti ja kõrgemas registris akordioni dialoog kõlas isegi folgi mitmekesisuses ootamatult.
Laupäeva õhtu lõi aga ilmselt järjekordse folgi publikurekordi: Kaevumäele Vägilasi ja Väikest Hellerot kuulama minnes oli esimest korda festivali ajaloos tunne, et lossivaremetele tehakse inim-surveproovi: rohkem huvilisi poleks plats enam mahutada suutnud.
Folgi paisumisest on juba aastaid murelikult räägitud, kuid festival suudab oma kogukusega mingil moel siiski toime tulla. Õigupoolest eksisteerivad suur ja väike folk edukalt kõrvuti. Suured lavad elavad oma hoogsat ja lärmakat elu ning kirikud, Ugala saal ja hubased nurgatagused oma, intiimsemat ja improvisatsioonialtimat. Näiteks sellist nagu tänavune Regilaulupesa Kondase muuseumi hoovil, mis Kirsimäelt all-linna laskuva publiku pidevalt aia taga kuulatama pani.
Linnatänavail, muruplatsidel ja rohelisel laval sündis aga, nagu ikka, uuem pärimus, nende oma, kes Viljandit valge telgi ja 12 000 külaliseta enam ette kujutada ei oskagi.