Luuletaja Khalil Gibran on kirjutanud, et vanemad on vibud, millelt nende lapsed kui elavad nooled lendavad tuleviku poole. See on imekaunilt ja targalt öeldud. Kuid mis juhtub siis, kui väikese noole tee ootamatult katkeb?

Lein on meie ühiskonnas ­vahel tabu. Surm on tabu. Me ei kasuta isegi „suremise“ sõna enam, selle asemel öeldakse „lahkus“. Kaastunde­avaldused ajalehtedes on ­muutunud enesereklaamiks. Arvutimängudest rääkimata. Tegelikkuses ei ole meil seitset elu! Kui üks noor mees Radissoni katuselt tahtis alla ­hüpata ja reaalselt elu ja ­surma vahel kõõlus, tegid inimesed teiselt poolt tänavat temast pilte... Surmast on saanud meelelahutus, surm müüb.

Mis saab aga inimesest, kes tegelikult surmaga kokku puutub? Õnneks on matused tehtud üsna lihtsaks. Need on kiiresti ja kergelt korraldatavad. Maksad ja saad teenuse. Inimene on maetud või kremeeritud. Kõik?

Vanemad kaotanud laps on orb. Abikaasa kaotanu on lesk. Lapse kaotanud vanemate jaoks ei olegi sõna, sest see on liiga valus.

Tegelikult ei ole kõik. ­Lähedane läheb koju. Võib-olla üksi, võib-­olla perega. Kui sureb vanem inimene, on see kuidagi ette arvatav. ­Oodatav. Aga ka siis on see ikkagi ­ootamatu. Tühjus, mis on nii tühi, et seda ei ­suuda sõnadesse pannagi. Kui sureb aga laps või noor inimene, kelle terve elu võiks veel ees olla, on peas laviin küsimusi. Pigem mitte materiaalseid, vaid vaimseid. Kuhu satub hing ja mis meiega edasi juhtub? Siin leiab inimene endale selle, mis teda sel hetkel kõnetab. Usklikul inimesel on lihtne, alati on lootus, et lähedane pääseb taevasse. Usust kaugemal olijal on raskem. Mis on õige, see selgub hiljem. Lapsevanemal on tihti aga sees ka süütunnet. Ta otsib põhjuseid ja kui neid ei leia, siis süüdistab vahel iseennast.

Lein on paratamatult mingil hetkel väga üksik asi. Leinast ei saa ka väga lähedased aru. Sellises olukorras suudab lohutada kas väga suure südamega inimene või see, kes on midagi sarnast läbi elanud. Vahel ei olegi vaja nõuannet, on vaja ärakuulamist.

Kusagilt on meeles mõte, et vanemad kaotanud laps on orb. Abikaasa kaotanu on lesk. Lapse kaotanud vanemate jaoks ei olegi sõna, sest see on liiga valus. Aga lapse kaotus ongi vist suurim hirm, mis ühel lapsevanemal on. Ja kui see juhtub, siis ei olegi sõnu…

Me elame niikaua, kuni meid mäletatakse. Meie lapsed elavad niikaua, kuni neid mäletatakse.

Sel laupäeval toimub Tallinnas Oleviste kirikus juba kolmandat aastat järjest mälestusteenistus „Hingesillad“ lahkunud laste mälestuseks. 17. veebruaril kl 16 oodatakse teenistusele lapse kaotanud vanemaid ja perekondi, et koos saada lohutust muusikast ja jumalasõnast ning tunda, et inimene ei ole oma leinas üksi. Süütame küünlad nende mälestuseks, keda meiega enam ei ole, ja leiame ühiselt tuge sõnast ja muusikast. 

Liivi Laos on üks "Hingesillad" algatajatest.