“Film”
(MindNote)
Kõigepealt
mõni sõna muusikast. Nagu singlite järgi arvata võis,
on “Film” suures osas maitsekas süntesaatorimuusika, mida
vääristavad murelikult ükskõikse, kuid seda raevukamalt
hulluva tüdruku poolt näideldud menthol-, light- ja full flavour
masendushood. Ja mitte Eesti popi jaoks tavapäraselt luulelises
salmiku-keeles, vaid päriselt, nagu reidi moodi.
Aga
nüüd siis – tere, plaat! Võttis alles aega! Ja ma ei
räägi praegu mingist nalja-ajast. Pool aastat tagasi ilmunud
“Absoluutselt” (Raadio 2 aastahiti valimisel uskumatul kombel alles
12. koha lugu) oli lihtsalt äratuskell, mis ajas üles kõik
need, kes olid kaotanud lootuse, et kunagi ilmub üks veatu ja modernne
eesti popalbum. Selline, millest saavad aru kõik erinevad
inimtüübid – lapsed, noored, täiskasvanud, vanurid ning
muusikakriitikud. Me oleme seda plaati oodanud üle 20 aasta.
Sellele mõttele juhatas mind üks naljakas kokkusattumus.
Üks üsna uus film “Sigade revolutsioon”
räägib Eesti noorte elust aastal 1986. Ja selles on stseen, kus
kuppelminiseelikute, sinise ripsmetuši ja hirmsate keemiliste lokkidega
malevatüdrukud lähevad diskole. Puldis aga pusib 2000ndate
välimusega diskor. Ja kuidas ta mängib! Ja mida! Palju lahedamaid,
rariteetsemaid saunde ja biite, kui 80ndatel Eestis saada oli. Ja teeb seda
Technicsi vinüülimängijatega, mis tol ajal oli täiesti
mõeldamatu.
See mees, kes “Sigade
revolutsioonis” diskorit mängis ja sedasi ajalugu ilustas, on Leslie
Da Bass. Juhuslikult vastutab ta julgelt ühe kolmandiku Hu? albumi eest.
Ja see, mida nad siin koos Hannaliisa Uusmaa, DJ Critikali, Chalice’i,
Sten Šeripovi ja Liisi Ojamaaga korda saadavad, on meie ühise
kultuuriloo aukude lappimine kui mitte vigade parandus. Sest Kare Kauksi ja
Mahavoki ning Marju Läniku kunagised asjad olid ideaalile “küll
lähedal, kuid samas nii kaugel”.
Paistab paras hetk
rääkida albumitest kui sellistest. Ma ei mõista, milleks neid
tänapäeval üldse tehakse. Isegi 40aastased Mojo lugejad ostavad
pigem mp3-sid. Hu? kauamängiv võib olla idee järgi
kontseptuaalne, kuid kellelegi oleks see kasulik võimsateks singliteks
tükeldada.
Näiteks “Ebanormaalne”,
“Põgene”, “Linnasuwe laul”, “UV faktor
5”, “Varjud valgusvihus”, “Türisalu pank”
– hittsingleid mitmeks aastaks!
Väike mure ongi, et
ühe nauditava popalbumi kohta on “Film” metsikult pikk.
Kuusteist lugu, millest mõni kestab üle 5 minuti – seda on
minusuguse lihtsa huvilise jaoks kaugelt liiga palju. Ma ei ela piisavalt
kaugel, et seda koduteel ühe hooga läbi kuulata.
Kodus
ladusin ritta mõned teised täiuslikud ja nüüdseks juba
legendaarsed pop-albumid. Nagu Paul Youngi “No Parlez” või
Kate Bushi “Hounds Of Love” või ABC “Lexicon Of
Love”. Neist kõigist on mitu varianti, selliseid CDsid, mille
originaalosa külge on igal juubeliaastal lisatud singlite B-pooli ja
C-pooli ja haruldusi ja mida veel.
Hu? “Film” on
enam-vähem samasugune juba sündides.
Soovin rahu ja
kannatust. (Ja tulevikus deluxe-versiooni, kus “Depressiivsete Eesti
väikelinnade” lõpu gospelkoor jätkaks edasi ja edasi.)
10
