Ma ei ole kunagi tundnud vähimatki kihku lugeda „Sõrmuste isandat“, „Kääbikut“ või „Kuningate heitlust“. Võib-olla ei loe ma neid raamatuid ealeski. Ometi tundub – ja ei tundu niisama, lasen pilgu üle teistest arvustustest ja näikse, et nii peakski tunduma, ehk miskit säärast autor tõepoolest taotles, kui võttis ette kirjutada midagi, mis tema varasemast loomingust pealtnäha nõnda palju hälbib –, et Kazuo Ishiguro viimane romaan soovib mingil määral sobituda (olgu siis mänguliselt või tõsiselt) tollesse žanrisse, millesse kuuluvad eelmainitud teosed. Kas kirjutas ehk keegi ajalehes The Guardian, et „Maetud hiiglane“ on nagu „Troonide mäng“, ainult et südametunnistusega... Tõesti, olen nimetatud seriaalist mõnda osa näinud, ning juba esmamulje põhjal võin öelda, et võrreldes „Maetud hiiglasega“ on „Troonide mäng“ tõepoolest puhas sex, drugs and rock’n’roll. Aga see selleks.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel