Igav Jõnn
“Kihnu Jõnni” kontrolletendus oli pilgeni väljamüüdud, ja nagu hiljem kuulsin, koguni broneeritud! Sadamateatrit ümbritseva piirdeplangu taga oli juba pool tundi enne eetendust paksult teatrihuvilisi või siis Smuuli austajaid. Trügisime Sadamateatri saali. Jõudsin väravaputkast veel krahmata kavalehe. Selle tagaküljel oli liikumisgraafik, kuhu ja kuidas etenduse käigus liikuda. Mänguplatse oli ju mitu. Saalis kõrgusid istmeteread vaat et laeni, ja seisjaid kuhjus ka hulgem. Mänguplats jäi seega imepisikeseks: üks laud, üks tool, laualamp ja grafoprojektor – ikkagi püüd Smuuli kaasajastada (?)
Siis tuli näitleja Evald Aavik, mundris ja ordenitega, käis saalis ringi, proovis laua taha istuda, pani prillid ette, võttis siis need ära, kuid ei sõnagi teksti. Väga huvitav -- ikkagi Admirali käsundusohvitser! Hakkas siis aga ootamatult hüüdma. Keda? Miks? Selgus, et Admirali ennast. Aga Admirali ei tulnud. Rääkis kaamera taga. Smuulil -- olin just ennelõunal teksti lugemise lõpetanud -- oligi nii ette nähtud, et Admiral ei tule kohe lavale, vaid ameleb kõrvalruumis armukesega. Lõpuks, kui käsundusohvitser karjus, et teda ootab kapten Eestimaalt, tuli ka Admiral -- Lembit Eelmäe. Jälle mundris ja rõhutatult tähtis. Meenus kahekümneaasta tagune von Pahlen “Faehlmannist” (Vahingu-Kõivu näidend Evald Hermaküla lavastuses – toim.)
Ja nii see Kihnu Jõnn lahti läkski: alguses selline hüpermodernistlik lavastajanõks. Aaviku ohvitser, Riho Kütsari Jõnn ning Admiral jätsid seejärel saaliga hoolimatult hüvasti ja siirdusid õue, kus trimpasid vodkat ja rääkisid midagi, mida polnud kuulda.
Enamik ligi viiesajapealisest vaatajaskonnast seda ei näinud, kuulsid algul mõminat ja alles jutuajamise lõpus tekstitruud kõnelust. Pole ammu nii uudset etenduse algust näinud. Veel minutit viis, nüüd juba kostis saalis selget teksti, ja Jõnnil oligi ihaldatud paber käes. Kütsari Jõnn oli ilus, pikk, rinnakas, turjakas, seljas kasukas --- seega pigem vene bojaar, kui Kihnu Jõnn.
Aga olgu, see ju alles proloog.
Siis näitas käsundusohvitser saali külgseinas asuvale väljapääsule ja kõik trügisid robinal järgmisse mänguruumi. Mõtlesin, milleks jälle see tüütu ja tarbetu rüsin? Ehk Sadamateatri tutvustamiseks? Järgmine mänguplats oli sadamarestoran Riias, piiritletud suure plankaiaga. Panoraam missugune! Mingi salmi saatel tutvustas näitlejaskond ennast, liikudes vaatajale lähemale. Ka Aavikust käsundusohvitser luusis mööda plangu äärt ringi, ikka veel vormis ning sõnatult ja see oli Aavikule kontimööda. Viiuli oli jätnud, õnneks, lava taha. Valjuhääldajast hakkas kostma muusika, sekka loomuliku valjusega teksti ning võimendaja kõminat, mis kohati oli lauspraak kogu etenduse käigus. Õigustasin seda sellega, et draamanäitlejad, erinevalt muusikali näitlejatest, pole harjunud kõrva taha kinnitatud mikrofonidega, sest paljudel tuli järgneva kisma käigus küll kukkuda, küll uperpallitada -- kuidas kellelgi-- ja seda kõike kõrvataguse lutikaga. Mõned said hakkama, mõned mitte.
Ja edasi jälle tekstitruult, Smuuli-truult, komplekteeris Jõnn meeskonna ning -- nagu ette nähtud, ka naised, Manni ja Mathilde. Loiuks jäi kogu vaatepilt kuni kakluseni, mis kujunes paeluvaks, eriti selle algus, kus ühel pool inglastest sinijakid, teisel pool eestlaste, kihnlaste, saarlaste, hiidlaste ja soomlaste ühisrinne. Konfrontatsioon meenutas väga Paunvere poiste ja saksapoiste kismat Lutsu “Kevadest”. Lootsin,et mõni mees visatakse ka Emajõkke, aga ei – plank oli vastas. Veel meenutas kaklus Holliwoody krimkasid.
Esimene vaatus lõppeski laevaleminekuga. Ükski näitleja meelde ei jäänud. Isegi Kütsari Jõnn mitte. Tegevus oli liialt panoraamseks venitatud, vaimukas tekst ei jõudnud pärale, näitlejad lahustusid selles songermaas, vajusid isikupäratult nagu mutta.
Vaheaeg pool tundi. Jälle trügimine, seekord teatrikohvikusse, puhvetisse. Võidusillal vurasid autod. Teisel kaldal, Fortuuna tänaval, kollased bussid…
Teine vaatus. Märkasin juba siis ja tajun ka praegu, et jutustan Smuuli näidendit ümber, teen seda loiult, ja mis kõige hullem, justkui oleksid vaatajad näidendit äsja lugenud. Aga teisiti ka ei oska. Milles häda? Küllap selles, et teise vaatuse esimene pilt oli kokku üks siesta Atlandi ookeani avarustes. Janu ja meeskonna laus-aus nõukogulik protest kapten Jõnni vastu.
Vaatasin kella, algusest möödas juba poolteist tundi, aga ikka igav. Isegi mõned Jõnni monoloogid tundusid tüütuna, ehk tulnuks kärpida? Elavamaks läks siis, ja ka ainult veidi, veidi, kui Jõnn pidas poolenisti ketserliku, demagoogilise igatahes, palvus-kõne meeskonnale.
Püüdsin meenutada, mida ma mäletan aastatetagusest “Jõnnist” Vanemuise laval. Ei suurt midagi, isegi Salulahe Jõnn ei tulnud silme ette, meelde oli jäänud ainult üks näitleja, ja see oli Arnold Kasuk Klarnetina, ning temastki rohkem ta kasukas. Vaat nii on lood kuuekümnendate Eesti dramaturgiaga.
Õnneks oli lavastaja seda taibanud ja Smuuli sellekohase pihtimuse, Ajaloolilse-tõe-mõtiskleja hoopiski välja jätnud. Küll laulis selle asemel mingi hingepalvuse Eelmäe Admiral, jalutades Fortuuna ette ja kolm “endist libu Riia kõrtsist” pakkusid vaatajatele mineraalvee pudelikesi. Kah elevusttekitav lõbu.
Ja jõutigi Brasiilia sadamasse. Nüüd etendus elavnes. Hakkas ammuoodatud ja loodetud lavalt mahamaksmine. Siin sai juba veidi nalja
-- nimetud meeskonnaliikmed näitasid oma karakterit, ja seda tegi loomulikult ka Kütsari kehastatud Jõnn. Midagi on Jõnnis-Kütsaris lavastamata jäänud, nii meenus mulle ka lavastaja Tõnu Lensment. Mis tegemata oli jäänud? Ei oska ka praegu öelda. Eksponeeritud küll, aga jõnnilik sarm ei jõudnud saali, õigemini kevadisele kaldapealsele. Küllap oli midagi viltu teksti kandvuse ja visuaalse külje kokkumängus: lopsakas tekst ja kitsuke Emajõgi lihtsalt ei sobi kokku? Sellest anakronism laval. Võib-olla…Aga milleks siis Jõnn suvelavastuse mängukavva võtta, kui merd ja meremehe hinge ning “merelava” ei ole, rääkimata merehallist?
Meeste tagasitulek laeva oli naljakas, vaatemänguline: kui ikkagi korda kolm sõidab mootorpaat Fortuuna külje alla, kui Anti hüüab: “Kapten, paat vööris!” Ja läbipõrunud elunautlejad madrused naasevad tekile ning paluvad muigavalt Jõnnilt armu. Optimistlik merehädaliste lõpp, millele andis hoogu juurde ka lõpulaul:
Kus sünnib me päevade viimane vaatus –
Seda keegi meist ette ei tea.
Aga väärt oma soolast ja kibedast saatust,
Sellest suurem mees olema peab.
Eesriie. Tõepoolest, oli ka õige aeg.
