Imestus ei lakka

Juubilar Doris Karevaga (28.11.1958), kellelt ilmus ligi 300 luuletusega valikkogu, kõneles tema elust ja luulest Kalev Kesküla.

Mida kujutab endast sel nädalal ilmuv valikkogu?

“Deka” on kümnest osast koosnev valikkogu. Ligi kolmesajast luuletusest mitmed pole seni ilmunud ja mu varased luulekogud on ammu haihtunud. Et mul ka endal neid enam alles pole, võtsin korduvaid etteheiteid kuulda ja panin kokku tänasest elutundest lähtuva, valdavalt tagasivaatliku valiku.

Millal oli parim aeg sinu elus?

Parim aeg elus oli ehk keskkooliaeg. See oli väga intensiivne, kõige kogemise ja tegemise aeg, erakordsed isiksused ümberringi, tõeline elukool.

Ülikooliaeg oli hoopis raskem, kuna sattusin õige pea liivaterana julgeoleku hammasrataste vahele. Õpinguid jätkata oli võimatu, samuti elada Tallinna kodus – neil aastatel olin pidevalt liikvel, teadmata ette järgmist päeva või ööd, hambahari alati käekotis.

Erakordselt köitev on olnud jälgida laste kasvamist, kasvades koos nendega. Samas on olevik, kui tahes raske aeg, alati haarav ja täiuslik – kui ka kibe, siis kirgas ja ülev kogemus.

Oled luuletamise kõrval pidanud ka kogu aeg ameteid – töötanud viimased 16 aasta UNESCO Eesti esinduses, vahepeal samal ajal ka Sirbis.

Mul on olnud õnne töötada koos väga sisukate inimestega, täiuslikus üksmeeles. Sirp kui omaaegne resistance’i kants ja UNESCO kui loovate võimaluste pulbitsev läte on mõlemad minu jaoks palju tähendanud. Viimase puhul on kahju, et mitmedki suurepärased algatused, tänuväärsed võimalused Eestile hädavajaliku arengu jaoks kasutamata jäid, kuna riik ei ole leidnud selleks suutlikkust. Praeguseks on Kultuuriministeerium küll hakanud asjast aimu saama ja leidnud üllatavalt ka vahendeid. Nii et sustainable development, mis kuusteist aastat meie imeväikese ja endast kõik andva inimühenduse jaoks oli sunnitult säästev areng, loodetavasti jätkub – jätkusuutliku arenguga.

Oled aidanud paljusid noori inimesi, andnud neile nõu nende kirjanikuteel. Kas sul on retsept, kuidas noorest lootustandvast talendist lihvida kirjanduslikku briljanti?

Olen omal ajal tegelnud natuke tõsisemalt kividega. Enamik neist läbivad teel inimmaailma happelise lihvimiskasti, kaotades teravad nurgad ja omandades voolujoonelise kuju, mis võimaldab kivi omadustel, tema eripärasel ilul selgemalt esile tõusta. Samas on olemas ka teistsugune, range ja ohverdust nõudev lihv, mis teemandist teeb briljandi, võimaldab puhtal mäekristallil, rubiinil, safiiril, smaragdil pillata pimestavaid helke, mängida valgusega. Minule meenub siinkohal näiteks Paganini.

Paljud noored tajuvad, et elu on mujal. Et Eesti vaimne ja poliitiline kliima ning väikeriigi võimalused ei vääri neid. Mida neile vastata? On sul mingit lohutust või seletust?

Neile, kes leiavad, et väikeriigi võimalused neid ei vääri, oskan soovitada vaid siit lahkumist.

Vähemalt Eesti vaimse, kui mitte poliitilise kliima osas on aga igaühel võimalus sõna sekka öelda. Ja on võimalus, et see sõna lohutab, äratab, toetab teisi, kes samamoodi on segaduses ja toimuvast häiritud. Mitte seljatagune anonüümne sõim, vaid selge seisukohavõtt, püüd mõista ja mõistetud saada peaks toimima puhastavalt.

Oled osalenud paljudel kirjandusüritustel. Mida on sealsed ülesastumised sulle andnud?

Kolmkümmend aastat kirjanduslikke esinemisi ja kohtumisi Eestis ja maailmas on andnud niihästi poeetilist kui ka elukogemust. Tahaks loota, et ka oskuse tõelist luulet ära tunda.

Millest peaks kõnelema see uus luule, millel oleks eeldus saada taas üldloetavaks või oluliseks? Nagu Viiding, Runnel, Kareva kunagi?

Luule kõneleb alati ühest ja samast, teda mingeisse reegleisse suruda oleks liiast. Mida sügavamalt isiklik, seda avarama tähendusega. Mida keskendatuma tähelepanuga pingule tõmmatud vibu, seda kaugemale jõudev, täpsemalt tabav nool.

Kui palju oled leidnud sugulashingi Eesti ja maailma kirjandusest. Kes nad on?

Sugulashinged on enamasti need, kes ise endast palju ei taha rääkida, ega ka, et nendest räägitaks. Mitmeid olen tõlkinud – Ahmatova, Dickinson, Kabir, Gibran, Brodsky, Beckett – mitmeid pole veel tõlkida jõudnud või on nad eesti keeles juba ilmunud.

Oled kirjutanud palju armastusest, püüdnud seda imet seletada. Kas sulle ei tundu, et tänases Lääne ühiskonnas on armastus eeskätt meeskonnatöö, milles vähe imet?

Armastusega on vist nagu virmalistega – kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime – totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole julgust seda vastu võtta. Ja mõnedki neist, kes võtavad, eelneva vaimse ettevalmistuseta, põlevad armutult läbi, nagu maailmakultuurist teada. Sest armastus on sügav eksistentsiaalne kogemus, mis muudab inimeses kõik.

Mis on õigupoolest elus oluline? Oluline meie sootsiumile ja igaühele eraldi?

Äratundmine, muidugi. Milleks muidu oleme siia maailma paisatud? Võib-olla oleme põgus Jumala ekspertkogu – ja just meie mõistmisest, meie valikuist sõltub kõik järgnev? Oluline on tajuda tervikut ja oma kohta selles, siis asetub kõik iseenesest paigale.

Kuidas seda tajuda? Mida me saame teha, et ennast homme natuke õnnelikumalt tunda kui täna?

Ma ei ole leidnud eesti keeles päris õiget vastet sõnale, mis inglise keeles on mindfulness – hooliv tähelepanelikkus, täielik ärkvelolu – võiks see olla meelevirgus?

Oled kunagi kirjutanud, et “me elu on me elu ainus mõte”. Kas on ehk vahepeal uusi mõtteid elule juurde tulnud?

Elu on kogu aeg uus, nagu selle mõtestaminegi. See imestus ei lakka.

Aga mille üle sa praegu imestad – mida sa tahad öelda selle luuletusega, mida sa järgmisena kirjutad?

Mida kõigi eelnevategagi – mis tunne on olla elus selles ajas, selle inimesena. Mis üldse on elus väärt, et sellest kõnelda.

Mida sa soovid elult endale sünnipäevakingiks?

Võimalust elule rohkem kinkida.

Jürgen Rooste

Dorisele. Unest

doris üritab uinuda
mina ja igor räägime
kõva häälega ja joome viskit

akna taga täriseb helsingi
ta trammiteil tuhiseb tuuli
säendne poeetide linn siis

nii kaua kui mäletan
on doris alati kuskile teel
kuskile tuhisemas

ma enne vist ei
uskund et ta üldse
kunagi magaks

aga ju ta päriselt ei magagi
vähemalt mil köögilaua taga
mina ja igor ja valatud viski

kui kultuuriminister talle
juubeli puhul kinga (mitte kuldse
ja mitte kingiks) andis mõtlin

nüüd on dorisel
veidi aega et uinuda (vahest undki näha)
iseasi kui rahulikult just

küll on ikka hea et on mingigi minister
ja küll on hea et luuletajal
oma luule jaoks teda üldse vaja pole

ükskord uinusin ise
dorise kontori diivanil
miski ei suutnud mind häirida

eks lõppeks see olegi luuletajaga nii:
tema kaitsta on kogu maailm
aga teda ennast kaitseb ainult uni

Doris Kareva ­raamatud:

• 1978 “Päevapildid”, Eesti Raamat
• 1980 “Ööpildid”, Eesti Raamat
• 1981 “Puudutus”, Eesti Raamat
• 1983 “Salateadvus”, Eesti Raamat
• 1986 “Vari ja viiv”, Eesti Raamat
• 1990 “Armuaeg”, Eesti Raamat
• 1990 “Kuuhobune”, Eesti Raamat
• 1993 “Maailma asemel”, Loomingu Raamatukogu
• 1996 “Hingring”, Huma
• 2003 “Mandragora”, Huma
• 2005 “Aja kuju”, Verb
• 2007 “Tähendused”, Verb
• 2007 “Lõige”, Verb
• 2008 “Deka”, Verb

Dorise ­dimensioon

Me oma kõrgust eal ei tea.
Kui tõusta kästakse,
siis ulatuvad mõned meist –
kes tõesed – taevasse –

Emily Dickinson, tõlkinud Doris Kareva
 
Doris lõi oma esimese luuletuse kolme- või nelja-aastaselt, tõsi, selle panid teised kirja.

Lugema õppis sama vanalt, nagu see Eesti kirjandusklassikutel kombeks. Mina sain Dorisega tuttavaks Kirjandussündmuse ‘76 päevil, kui Kirjanike Liit oli otsustanud uusi kirjanikke juurde hankida. Doris oli siis juba 17 aastat vana ja erinevalt ülejäänutest oskas juba luuletada. No vahest oskasid Eve Kivipõld ja Priidu Beier ka!

Olles kirjasõna vaba(?)riigi sünnipärane kodanik, pole Doris end ometi elu eest kõrvale hoidnud. “Iga peeker põhjani juua, olgu kibe või magus see sõõm...” luuletas 14aastane Doris. Ja veel: “Kes teeb sel juhtub / aga kõik ei tee/ Ja kõik ei tahagi / ja ongi tore...” Viie aasta eest Areeni tarvis rääkides meenutas Doris, et pidas enda kui poeedi kohuseks elu tundma saada, järele katsuda ja mõista. Kujutledes sellise eluhoiaku pingeid, ei saa ma mõelda sellele elu(poeesia)aplusele teisiti kui vaimustusega. Ma näen Dorises haruldast, peaaegu ülemeelelist põlvkondliku inimliku kogemuse tuuma.

Ülemeeleline seepärast, et Dorises näib olevat inimlik ja kirjanduslik seotud mingil eriti vahetul ja loomulikul viisil, tal on ühtviisi silma nii inimestele kui sõnadele. Luuleteraapiat käsitleva raamatu esitlusel meenutas poetess, kuidas ta luges varateismelise koolitüdrukuna arstipraktikantidele peast luulet kogu selle aja, kui nood tal parajasti lõhkemise piiril pimesoolt välja lõikasid. Sest uinutusarsti ei leitud ja nii pidi valu ja hirmu välja lülitama luule.

Dorisel on ühtaegu hea kirjanduslik pagas ja eriline intuitsioon – ta oskab igapäevaseigas kujundit näha ja sellele üldistava mõõtme luua. Kui tal oleks veidi vähem enesekriitikat, võiks ta olla Paolo Coelho, inimene, kel alati teise jaoks hea nõu varuks. Eks ole tulnud Doriselgi nii poeetilise kui elulise samariitlase tööd teha.

Võib-olla on Doris suur luuletaja. Ma ei tea, mul on seda raske öelda. Nähes tema sähvivat mõtet, loomupärast oskust tähenduslikku ära tunda ja vahedust selle sõnastamisel, tundub mulle, et ta luuletused võiksid olla veel paremad. Too inimlik ja poeetiline substants nimega Doris (selle sisse mahub nii vaimurüütlist poetess, sõbralik kolleeg, inimhinge vaneminsener kui vilunud veinisõber) varjutab minu jaoks pisut tema luulet. Doris on kihvtim kui tema luule – vabandagu, kes suudab, mu ebajuubellikku jõhkrust.

Aga ma tean, et mu maitse pole Dorise luuleilma hindamisel adekvaatne, ja mul on selle üle hea meel! Doris, keda on nii sageli juhtinud sisemine sundus: maailm, ole suurem; kes unistab tarkuse ja julguse ühendusest, tegutseb lihtsalt veidi teises dimensioonis kui mina.

Poeetilised tööpõllud ei pruugi alati üksteiseni küündida. Mõned ulatuvad taevasse ja mõned mitte. Ma ei muretse nii väga Dorise luule saatuse pärast – ma tean, kusagil on nood läbinisti kunstilised loomad, kes Dorises endasuguse ära tunnevad ja tagavad talle koha luuleigaviku aujärjel. See on täitsa kindel. Dorise luuletused on nii head, et mees, kes neid inglise keelde tõlkis, T. H. Ilves, sai pärastpoole presidendiks.

Õnneks on Doris ka väliselt nii luuletajat meenutav, et juba kolmkümmend aastat on ta esindanud Eesti luulet kõikvõimalikel kirjanduslikel foorumitel. Ma usun, et ta on teinud seda nii hästi, et Nobeli preemia puudumine meie kirjandusel on täielik arusaamatus. See on suurrahvaste laiskus, et nad pärast tutvust Dorisega pole Eesti kirjandusega intiimsemat tutvust teinud.

Mõned head aastat tagasi kohtasin polaarjoone valges öös Kajaani luulefestivalil üht Soome professorit, eakat hallipäist estofiili, kes ütles mulle, jumala võõrale inimesele: “Just siin puhkes nende armastus...” Juttu oli Dorisest. Olin pisut šokeeritud iseenda – eluaegse kultuuritoimetaja, kes võiks ometi Eesti kirjanduslugu tunda – teadmatusest ja üllatunud sõnumi pidulikust esitusviisist: justkui oleks professor Aino Kallase ja Eino Leino esmakohtumist pealt näinud. (Doris ütleb, et ei sündinud seal midagi, aga eks väike fabuleerimine käi kirjandusloo juurde.) Praegu saan ma aru, et Dorisest ongi loomulik kõnelda nagu Aino Kallasest, isegi siis, kui ta, nahkpüksid jalas, mõnel vabaõhulugemisel õlut joob. On minulgi aeg õppida nägema oma põlvkonnakaaslases – poeetiliselt hiilgavas põlvkonnakaaslases – kirjandusloolist dimensiooni.

Kalev Kesküla

Kaitseingel

Doris on olnud mu kaitseingel. Ajal, mil ma hakkasin sooritama oma esimesi tõsisemaid katsetusi ilukirjanduse, esseistika ja kirjanduskriitika vallas, sain ma väga palju jõudu kahe kirjaniku otsesest toetusest. Need olid Hasso Krull ja Doris Kareva. Esimene mu õppejõuna EHIs, teine Sirbi kirjandustoimetajana – niisiis mu eelkäijana –, kes võttis avaldada mu ettevaatlikke ja kohmitsevaid arvustusi.

Hiljem, kui ma töötasin Sirbis Dorise kolleegina, jätkas ta raskelt sõnastatava, kuid selgelt tajutava heatahtliku pilgu hoidmist mu tegemistel. Innustas sõna ja teoga. Istusime Sirbi toimetuses üle laua – sel ajal asusid toimetuse ruumid veel Pärnu maanteel, meil oli Dorisega kahe peale kasutada ühine arvuti. Mõnikord vestlesime tundide kaupa. Ega ma polnud ainuke takune noor sulesepp, kes ta küljes rippus ja tema heatahtlikkust kuritarvitas – sel ajal hakkasid Ivar Sild ja Jürgen Rooste avaldama TNT materjale ja just nimelt Dorise toimetatud Sirbi lehekülgedel. Doris võimaldas paljude praeguseks juba enesestmõistetavate, aga 90ndate lõpul veel verinoorte tulijate esilepääsu Sirbi lehekülgedel.

Ei juhtu just tihti, et nõnda andekas inimene on ka sedavõrd hea südamega. Mu võlg Dorise ees on liiga suur, et seda kuidagi tasa teha – see pole lihtsalt võimalik. Eks ma siis püüa talitada mõne endast noorema või kogenematuma kolleegi suhtes samamoodi, nagu tema talitas minuga. Hea, kui murdosagi tema tehtust mul õnnestub.

Jan Kaus