Koffi möödunud aasta lõpus ilmunud debüütluulekogu moodustab ühe tervikliku kauni loo, millele võib olla mitmeid lähenemisnurki. See jutustab inimeste eludest, peatuspunktideks saadud ja saamata suudlused. Esimestest lõhnaõli- või sibulalõhnaliste tädide-onude musidest lapsepõlve salaarmastuste juurde, nooruse egoistlikest armumistest täisea rahulolevasse õndsasse ema- ja isarõõmu, põiked eneseohverduslike suudluste juurest juhuslikeni, lõpetades raugaea viimase huulepuudutusega kortsunud laubale. Või on peategelaseks suudlus ise, liikudes ühe isiku juurest teise juurde ning tabades õiget hetke? (“suudlus juba oli / oli olemas / ja / ootas”)
Erinevad armastused ja armastamata jätmised, erinevad huuled, tunded, soovid, ihad, vajadused, pettumused, lootused, lubadused. Elu, millesse kuulub täitunud unistusi, kättesaamatuid soove, sooje suudlusi ja mitte-nii-südamlikke vahekordi, palju hingelist ja mõningat inetult hingetut. (“Suudlus saigi suudeldud / kuumalt palavalt kõrvetavalt” “Suudlus / jäigi / suudlemata / poiss oli purjus / suu haises”, “suudlus see õieti polnudki / pigem / pilguga / paitus” jne). Lihtsalt suudlused, hetked, mis ometi kannavad eneses tervet elu, mis oma miljoni eri küljega on samasugune – kord pettumusi valmistav, siis uskumatusi täis, taevane ja teinekord maiselt räpane.
Raamatut illustreerivad Liibanonist pärit kunstniku Hanna Geara pastellid, mis oma minimaalsuses ja abstraktsuses sobivad sisuga väga hästi kokku. Sest just samasugune napp ning lihtne on ka Koffi luuletekst, andes väheste sõnadega edasi kõik vajaliku tähenduse mõistmiseks ja tunde tekitamiseks. Kokku sai armas lugu.