Intervjuu mehega, kes lõikas endal käe otsast
Teame sellest erilisest teie ellu suure muutuse toonud sündmusest esmalt uudislugude, seejärel raamatu ja nüüd Danny Boyle'i väga mõjuva filmi põhjal. Ent ehk saaksite meile rääkida veidi oma elust enne 2003. aasta aprillikuud?
A : Sündisin Kesk-Läänes, kohas, kus loodusmatkamine ei olnud tegelikult eriti kombeks, ja kui mu perekond Coloradosse kolis, hakkasin teadlikult enda kallal tööle, et omaealistele mitte alla jääda. Olin koolis paljudest klassikaaslastest märksa noorem ning ka väiksem, nii et mind kiusati ja jäeti üsna sageli mängust välja. Olin väga ebakindel, mu enesehinnang jättis soovida. Algul lisas enesekindlust kõrghariduse omandamine ning seejärel inseneritöö Intelis. Siiski pakkus töö mulle vaid pealiskaudset rahuldust: see polnud mulle eriti südamelähedane. Nii leidsingi end üsna pea lääneosariikides, kus viibisin palju looduses, tegeledes ekstreemspordialadega, seisin sageli silmitsi ohuolukordadega, ja see oli minu jaoks niivõrd väärt kogemus, et otsustasin loobuda oma tööst. Põhimõtteliselt võib öelda, et läksin inseneriametist pensionile kahekümne viie aasta vanusena - ja sugugi mitte jõuka mehena! Ent jätsin senise elu, kuna soovisin järgida oma unistusi.
Ausalt öeldes olin lõksulangemise ajaks, kui arvasin end seal kanjonis surevat, oma elule tagasi vaadanud ning leidnud, et kui üldse millegi üle oma elus uhke võisin olla, siis nimelt just selle anti-saavutuse, oma töö jätmise üle eesmärgiga elada, tõeliselt elada see aasta, mis jäi Intelist lahkumise ja kanjonisse lõksujäämise vahele. Läksin kanjonisse tulvil elulusti, tundsin, et just see oligi mu eesmärk, endast rõõmu tunda, ja siiski (naerab) lisandus ka arrogantsust ja ninakust, mida näete filmis Jamesi esituses - näete selli, kelle loodus selle šokeeriva juhtumiga väga kiiresti paika paneb.
Kui filmi tegemise mõte idanema hakkas, kuidas reageerisite alguses sellele, et tuleb keegi teine ja jutustab teie loo? Kas teid oli vaja ka veenda?
Pidin sellega harjuma, kuna see on lugu minu elu täielikult muutnud sündmusest. Algul erines minu ja John Smithsoni arusaam asjast. John kirjutas Touching the Void ("Kaduviku puudutus") ning rääkis minuga 2003. aastal, ajal, mil ma alles haiglas viibisin (pärast õnnetust).
Ma ei võtnud temaga otsekohe ühendust, ent kui seda lõpuks tegin, olin näinud ta filmi, teadsin Peruus Briti mägironijatega juhtunud lugu väga hästi ja tundsin, et viis, kuidas ta seda lugu rääkis, oli just selline, nagu oleksin soovinud näha ka minu lugu räägitavat. Tahtsin, et filmis sisalduv sõnum oleks ehtne.
Lootsin, et see lugu inspireerib inimesi just tänu tõsielulistele seikadele ja puudutab neid sügavalt, tundsin endal lasuvat kohustust seda teha. Seega, kui Danny John Smithsoni ja minuga ühendust võttis ning me esimest korda aastal 2006 Hollandis kohtusime, oli Johni ning Danny ettekujutus filmist päris kindlasti veidi erinev.
Milles too erinevus väljendus?
Danny soovis dramaatilist sündmuste arengut, samas kui John ja mina jagasime enam-vähem seda arvamust, et dokumentaaldraama oleks ainus õige viis lugu jutustada. Järgnenud aastatel pidime oma arusaamu vastastikku kohandama, et saaksin oma loo Dannyle usaldada ja me mõistaksime lugu ühtemoodi. Soovisin, et lugu inspireeriks vaatajaskonda; soovisin, et inimesed seda vaatama läheksid, loodetavasti palju inimesi, ja tahtsin, et film oleks meeliülendava lõpuga. Nüüd on Danny mu loo jutustanud draama vormis, kuid see on niivõrd dokumentaalfilmi lähedane kui üldse võimalik. Ma olen selle eest väga tänulik, ent kindlasti oli filmi saamislugu ka usalduse tekitamise kogemus, mis kestis hulk aastaid. Danny on uskumatult taktitundeline inimene, nii nagu ka kõik teised, kellega ta töötab, ja seetõttu osutus otsus temaga koos töötada väga rahustavaks ja lõpuks ka üsna kergeks.
Kas teie perekond ja sõbrad on seda filmi näinud, ja kui on, siis milline oli nende reaktsioon, nähes kõike seda, mida pidite läbi elama?
Ema vaatas eile õhtul filmi teist korda ja elas sellele tõeliselt kaasa. Ta on näinud minu tehtud algseid videosalvestisi ning meie jaoks oli nende koos vaatamine väga emotsionaalne kogemus. Aastate jooksul on ta mind sellest palju kordi rääkimas kuulnud, kuid film viib meid sellesse kohta tagasi. Filmi lõppedes hoidsime teineteisel kätest ja nutsime koos, täpselt samuti nagu haiglas, kui pärast pääsemist uuesti kokku saime. Oleme nii tänulikud, et oleme teineteisel olemas, on tunne, et ei taha kunagi teineteisest lahku minna. Isegi sellise inimese jaoks, kes teab minuga juhtunust niivõrd palju nagu mu ema, on filmi vaatamine väga võimas emotsioon.
Õde ütles: "Kui film oli kestnud esimese veerand tundi, ei näinud ma ekraanil enam Jamesi, ma nägin sind." Mõnedki sõbrad on kommenteerinud, et kui nägid teatud juhtudel Jamesi midagi erilist tegemas, nagu kukkumas üle ratta lenkstangide või iseennast pildistamas, tekkis neil tunne: see on nii Aroni moodi! Filmis on hulk taolisi juhtumeid, mille puhul mul on tunne, nagu oleks nüüd tõepoolest minu tegelikule olemusele pihta saadud ning tabatud ka lõksus viibimise tegelikkust. Arvan, et Danny oma meeskonnaga on hakkama saanud vaatajate jaoks millegi erilisega, kuid see on kingitus ka minu perekonnale ja sõpradele. Sest enamik mu sõpru ning perekonnaliikmeid ei ole kanjoni-matkajad, nad ei ole kunagi seal viibinud ega ole kunagi seda maastikku ehedal kujul näinud - kõige rohkem on nad ehk seda võinud vaadelda läbi auto tuuleklaasi läbisõidul Archeri või mingist muust rahvuspargist. Nii et nemad lähevad sinna nagu päriselt ja see, arvan, teeb loo neile arusaadavaks, nagu ka mulle. Minu jaoks tähendab filmi vaatamine emotsionaalset elamust ning filmi lõpuosas meeliülendavat kogemust, eriti siis, kui näen väikest poissi, kes kanjonisse ilmub. Mul oli tõesti selline nägemus ja see väike poiss, mu poeg, tuligi lõpuks just sel aastal mu ellu koos mu naisega. Kanjoni-kogemus õpetas mulle, et inimestevahelised suhted on need, mis elus tõeliselt tähtsad on.
Kui end lõksus leidsite, siis mis hetkel mõtlesite esimest korda oma käe amputeerimisele? Kas tõrjusite siis selle mõtte täiesti peast ja klammerdusite lootuse külge, et teid päästetakse?
Lõksu jäämisest oli möödas tund, kui mõtlesin: "Aron, sul on vaja omal käsi otsast lõigata..." Siis käis läbi mõte: "Narr, sa ei taha omal kätt otsast lõigata, oled sa hull?" Ja seejärel: "Sul tuleb omal käsi otsast lõigata." Tegelikult ütlesin selle enda jaoks valjusti välja.
Proovisin kõiki võimalusi, püüdsin rahnu tõsta, püüdsin väikese taskunoaga kivist kilde välja taguda, et kätt vabaks saada. Mitte miski ei aidanud. Mõtlesin, et ootan, kuni keegi tuleb ja mu päästab, ja sain siis aru, et keegi ei tule, kuna ma ei olnud kellelegi rääkinud, kuhu lähen. Siis tekkis tunne, et siia ma suren. Kolmandaks päevaks oli tunne, et pagana pihta, püüan siit ükskõik mil moel minema saada (naerab).
Valmistasin žguti ja püüdsin käsivarde sisse lõigata, saagisin seda pisut, ent nuga oli nii nüri, et ei suutnud nahastki läbi tungida. Te näete Jamesi kõike sedasama läbi tegemas ja filmis aina kuhjub pinget, samamoodi nagu minulgi - see süvenev meeleheide, kasvav soov, suisa ihalus seda tegelikult teha. Sattusin eufooriasse, kui lahendus saabus. Siis sähvatas peas mõte: "Aron, sul ei pea olema üliterav nuga, et luust läbi saagida, sa võid rahnu kasutada luu murdmiseks." Kui mulle see mõte pähe torkas, siis oli tunne, et heureka!, see on lahendus. See on lahendus! Saan rahnu ära kasutada! Ja ma kriiskasin, karjusin endale: "See on lahendus! See on lahendus! Murda luud rahnu abil..."
Nagu te filmistki näete, oli see hetk hädavajalik, tegutseda oli vaja edasilükkamatult ja mul on ikka veel hinges rõõm, kui sellele hetkele mõtlen, sest olin seal juba enda meelest surnud - olin teinud oma testamendi ja linti võtnud viimased soovid, olin kirjutanud kanjoni seinale oma epitaafi ning leppinud suremise mõttega. Ja siis lõpuks see "Heureka!, ma saan siit välja!. Kui suren, siis vähemalt mitte siin. Ihalesin vabadust, ei tahtnud lõksus olla. See iha oli arvatavasti niisama tugev kui soov pääseda tagasi oma perekonna juurde. Tahtsin sellest kohast välja saada ja arvan, et see on väga inimlik tunne, peaaegu niisama tugev nagu soov leida oma elus armastus.
Lõpus naeratasin kogu aeg. Murdsin endal luud ja lõikasin käe otsast, kuid ikka püsis mu näol naeratus. Filmi vaatajaskond soovib selleks ajaks, et James sealt välja pääseks, ja kui pääseb, siis plaksutatakse ja hõisatakse. Minu jaoks oli see ehe kogemus, soovisingi, et inimesed selle filmist saaksid. Kui kinno tullakse, siis on kõigil selline nägu peas, mis ütleb: "Ma ei tea, kas suudan seda vaadata; see film räägib ühest sellist, kes endal käe otsast lõikab." Kuid minu vaatevinklist on loo triumf selles, et Danny viib meid oma filmis niikaugele, et soovime seda selli just seda tegevatki, samasugune tunne valdas mind seal lõksus olles.
Kui palju te filmimises osalesite? Kas olite kogu aeg kohal või astusite nii-öelda juhuslikult filmivõtetelt läbi?
Olin üsna palju seal juures. Osalesin stsenaariumi kirjutamisel ja ka proovivõtetel, tegin koostööd kõigi osakondade juhtidega. Töötasin Jamesiga, valmistasin teda ette, tegin koostööd kaamerameestega, kuna neil oli vaja võtta uuesti üles minu tehtud videod. Töötasin kunstnikuga varustuse ja kostüümide küsimustes. Mulle oli väga suureks auks, et Danny ja kõik tema alluvad soovisid mu osalust. Ma ei taha sugugi öelda, et tegelikult sain kontrollida lõpptulemust, kuid nad kasutasid minu ideid ja tähelepanekuid ning mulle oli suureks auks olla filmi tegemises osaline.
Kas seda uskumatut lugu jutustades on isegi praegu veel hetki, mis tunduvad veidi õõvastavad?
Pean seda alati ja igavesti oma elu piiritlevaks kogemuseks. See jääb alati veelahkmeks. Mul on ka mu praegune elu, see keerleb enamasti mu naise ja kaheksa-kuuse poja ümber, keda näete filmi lõpukaadrites. Seda tasakaalustab asjaolu, et jagan mulle antud kingitust, uskumatut kogemust, suurt õnnistust, võib-olla üht tähtsamaist asjust, mis minuga elus on juhtunud; arvan, et selle jagamine inimestega on see, milleks olen siia maailma kutsutud, see on minu missioon. Mind kutsuti kanjonist välja sel viisil, nagu sealt välja sain. Arvan, et selle kutse suur mõte oli oma kogemust jagada, kuna inimestel läheb seda vaja.
Minu elus on olnud vaja inspireerivaid ja lootust sisendavaid lugusid. Need on mind innustanud, tõuganud mind kodust välja loodusesse minema, leidma enda tõelist mina, asju ette võtma. Seetõttu oskan looga suhestuda, tean, et meil on inimestena neid lugusid vaja; meil on vaja teada teiste inimeste lugusid. Seetõttu püüan rääkida oma lugu ja arvan, et see on tähtis. See on peaaegu nagu kohustus, aga ma sean sellele ka piire. Minu jaoks ei ole mu loo rääkimine koormaks, kuid pean olema ka ettevaatlik ega tohi lasta sel varjutada oma ülejäänud elu.
Eelmise küsimuse taustal võin ma ehk küsida, kas olete usklik. Kas see, mis te kanjonis läbi elasite, tugevdas teie vaimu?
Olen kindel, et mu kõiksusetunnetus avardus tänu kanjonis viibimise kogemusele. Usun, et on olemas energiad, mis ühendavad meid kõiki, ja see on see, mis mind päästis. Ma sain selle energiaga videokaamera kaudu ühendusse, sain kokku oma perekonnaga - nad olid seal koos minuga. Minu jaoks on see energia armastus. Kui sellega ühenduses oleme, siis jätkub meil jõudu ja julgust teha hämmastavaid asju, igaühel meist.
Kas teile meeldib vaadata tõsielusarju, nagu Survivor ("Ellujääja")?
Arvan meid kõiki nõustuvat, et tõsielusarjad on kõike muud kui reaalne elu, seetõttu ei raiska ma neile palju aega (naerab). Minu jaoks on reaalne elu olla koos oma sõprade ja armastatud inimestega, käia mõnikord looduses. Tõsielu on pisipojaga mängimine, teen siis midagi, mis paneb ta naerma või kihistama, ja see tekitab imelise tunde. See on sada korda parem tunne kui see, mis tekib mäetippu jõudes. Tean, et ellu kuuluvad ka lõbustused, ent mina kipun neid leidma pigem filmidest ja lugudest - lugudest, mis mind puudutavad ja aitavad näha midagi suuremat elus.
Iga sekund, mille veetsite lõksus, pidi tunduma tunnina. Kuidas suutsite oma mõtteid vaos hoida ja mitte hulluks minna?
Põhiliselt käisid mõtted kaht rada pidi. Üks puudutas seda, kuidas end vabaks saada ning selles olukorras ellu jääda, sellega kaasnes palju taktikalist ja logistilist laadi küsimusi. Ja siis emotsionaalne külg, mis puudutas oma perekonnaga kontakteerumist videolindi vahendusel - selleks tuli videokaamera käima panna.
Filmis näete väga täpset taasesitust: James on täiesti hõivatud nende logistiliste küsimustega, ta püüab rahnu upitada soundtrack'ilt selle kõrval peaaegu koomilisena kostva Lovely Day saatel. Ja siis need südantlõhestavad hetked, mil ta on väga vaikne ja räägib otse kaamerasse ning ütleb: "Ema ja isa, kahetsen, et ei ole teid oma südames nii väga hinnanud, kui oleksin pidanud." See võeti sõna-sõnalt minu salvestiselt üle.
Need hetked mõjusid tasakaalustavana, aga tuli ette ka tüdimushetki, selge see, kuna olen väga rahutu inimene (naerab). Mõnedki sõbrad ütlesid mulle pärast: "Tead, kui kuulsin, et lõikasid endal käe otsast, siis ei üllatanudki see mind nii väga. Sest tundus sinu puhul üsna tõenäolisena." (naerab) Ma olen nagu midagi hai-taolist, et kui liikumise lõpetab, siis sureb. See iha vabaduse järele muudkui korjus ja korjus ning lõpus ei olnud valul enam tähtsust.
Mul kaasas olnud CD-mängija kõrvaklapid purunesid õnnetuse käigus, nii et kui väga ma ka soovinuks CD-mängijat kuulata, juhtimaks mõtteid eemale ja leidmaks endale veidikeseks tegevust, ei saanud ma seda teha. Seega jäid mulle vaid need vähesed katked teistelt soundtrack'idelt, reklaamidest ja laulud filmidest, laul "Sesame Street", nagu ka loendamine, (laulab) 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12 (teeb pausi) 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12 (naerab) ja mingil hetkel käis see mul peas ringi neli tundi. Selline tunne, nagu lamaksite öösel voodis ning midagi käib peas ringi ja te ei saa seda seisma panna. Omamoodi piin.
Filmis ütleb James teid kehastades, et see rahn oli teid juba iidamast-aadamast peale seal oodanud. Kas te usute saatusesse?
Arvan tõesti, et elu on saatuse ja vaba tahte vastastikuse toime tulemus. Ma ei arva, et tegu oleks ainult kas ühe või teisega neist. Mõtlesin selle peale kanjonis üsna palju ja hakkasin nägema, mida see rahn endast kujutas, ja jällegi - see sõnum, see vestlus, mida James videokaamera ees peab, võeti üsna sõna-sõnalt üle mu lindilt.
Arvan, et üks osa minust tahtis teada, et kui kätte jõuab elu või surma situatsioon, mida ma siis teeksin. Oli selline tunne: nüüd oled sellises olukorras ja siin on su võimalus teada saada... Nii et kindlasti mõtlesin ma sellele, kuidas olin taolist kogemust otsinud ja tahtnud teada, mida siis teen. Oli üsna karm endale seda tunnistada, mõeldes, et "siia ma suren", kuna otsisin seda ja läksin võib-olla sellega liiale. Kas ma ei oleks võinud saada oma õppetunde kuidagi teistmoodi, ilma et see mulle elu maksma läheks?
Lõpuks ei läinud see mul elu maksma ja ma tõesti õppisin nii mõndagi, ning, nagu juba öeldud, näen pidevalt vaeva, et õpitut rakendada ja mitte ainult igapäevastesse probleemidesse mattuda.
Olete vaadanud filmi koos kinopublikuga. Kas enamik inimesi pöörab pea kõrvale, kui jõuab kätte stseen, milles James endal käe otsast lõikab?
Tegelikult vaidlen vastu, enamik inimesi ei suuna pilku kõrvale. Näen küll, kuidas paljud panevad endale käe suule ja nägu väljendab suurt õudust "Ohhh...". Nad vaatavad eemale, aga siis pööravad pilgu ekraanile tagasi ja kiikavad ikka ning jälle ekraanile, et näha, mis juhtub. Lugu ju areneb vabaks saamise sihis ja lõpuks on vaatajaskond minu arvates tänulik, et Jamesil õnnestus vabaks saada. Mina vaatan seda, saan toimuvast aru ja imetlen tehtut. Esimesed paar korda, kui seda vaatasin, oli tunne, et "ohoh, see on tõesti hästi tehtud" ja mugisin popkorni. "Plõks! See näeb hea välja!" James teeb seda nii hästi, et esimesed paar korda, mil vaatasin, oli see nõnda ehtne, et ma isegi ei mõelnud teda tegelikult ju näitlevat. Ta reageering ja emotsioonid on nii realistlikud. Pean ütlema, et minu arvates teeb James seda suurepäraselt ja mul on tõsiselt hea meel selle üle, mida ta filmis korda saadab.
Olete käinud kanjonis ja oma õnnetuse juhtumise kohal mitu korda. Millised tunded see teis esile kutsub?
Iga kord on erinev, ent alati on sellel kohal seista väga tugev elamus. See on ka nagu mingisugune enda kontrollimine. Leian, et võtan automaatselt sama positsiooni, mis mul lõksus olles oli. Rahn on ikka veel seal, ent pärast mõne kuu möödumist uhtusid üleujutused kanjoni seinale uuristatud epitaafi ära ning umbes aasta pärast olid ka vereplekid kadunud. Kui sinna lähen ja seda kaljut puudutan, siis on küll tunne, et see on nagu mu elu proovikivi, ja elan jälle üle kõik, mida seal tundsin. See kogemus jättis mind ilma paljust füüsilises mõttes ja paljastas varjul oleva meid alati ümbritseva vaimse elu. See viib mind tagasi rõõmu hetkeni, selle momendini, mil lõpuks endalt käe maha lõigatud sain ja vabanesin. Astusin välja oma hauast. See on võimalus seda hetke uuesti üle elada ja meenutab mulle, kui tänulik olen oma elu eest.
Viimasel korral, mil seal käisin, sai poeg mu kanjonis olemise ajal kolme kuu vanuseks. Olime seal filmi tegemise pärast ja tähistasime mu lõksusoleku aastapäeva. Võtsin taskust aparaadi ja vaatasin just enne ärasõitu pisipojast tehtud fotosid. Siis pöörasin kaamera ringi ja näitasin neid rahnule (naerab), korraldasin talle väikese slaidisõu, saateks sõnad: "Vaata, siin ta on..." (naerab).
On peaaegu selline tunne, et see rahn on osa minu elust ja mingil moel meie pere liige. Küsisin filmi kunstnikult, kas saaksin endale koopia, ühe järeletehtud rahnudest, mida nad filmis kasutasid, selleks et seada see filmi meenutava suveniirina üles tagaaeda. See meenutab mulle juhtunut, meenutab rõõmujoovastust, mida tundsin viimast närvikimpu läbi lõigates. Hingasin nii raskesti, et tundus, nagu minestaksin. Hingeldasin tohutult kiiresti, ning see eufooria haaras mind pealaest jalatallani. Oli uskumatu tunne olla elus, ja kui suudan vaid veidigi sellest tundest meeles pidada, on see ebaharilikult võimas kogemus. Kõige lähemale jõuan sellele tundele sealsamas kohas viibides. Ma ei suuda ära oodata, millal saan oma poja sinna viia ja temaga koos rahnul seista, temaga seda tunnet jagada. See tuleb tõesti vahva.
Kas te sel ajal mõistsite, et kui ellu jääte, saab sellest uskumatult võimas lugu?
Kui omal kätt maha lõikasin, siis oli üks peas ringelnud mõtteid see, kuidas sellest saaks põrgulikult hea lugu, mida ühel päeval sõpradele laagritule ääres rääkida. Mitte et, oh sa poiss, nüüd saan kuulsaks ja mind näidatakse CNNi saates. Kui meedia hakkas asja vastu huvi tundma, esitasin küsimuse: "Miks see inimestele korda läheb?" Arvan vastuseks olevat selle, et meil on selliseid lugusid vaja. Vajame neid, sest elame niisugust elu, mis jääb kaugele nendest eksistentsiaalsetest probleemidest, millega inimestel tuli rinda pista inimpõlvi tagasi. See on nagu Tšiilis kuude kaupa lõksus viibinud kaevurite lugu; meid huvitab nende lugu, sest esitame endile küsimusi: "Mida teeksin mina sellises olukorras? Milleks oleksin mina suuteline?"
Siis on meil muidugi veel meie endi probleemid, meil on ka igaühel omad rahnud, omad koormad ja lõksud, ja ma arvan, et meile kulub ära meeldetuletus selle kohta, et suudame väga palju. Kui lõksus olin, ei mõelnud ma, et see on parim, mis minuga elus juhtuda võis, kuid omal kätt otsast lõigates naeratasin; tundsin seda naeratust enda näol. Kui mul on võimalik naeratada, sooritades enda kallal oma elu kõige valulikumat tegu, siis on meil potentsiaali igasugusteks muudatusteks elu seatud perspektiivides. Arvan, et inimesed mõistavad seda.
See on põhjus, miks olen hakanud omaks võtma, et inimesed hoolivad, ja see ei puuduta mind, vaid seda lugu, mis kehastus minu kaudu. Olen nii tänulik Dannyle, et ta on seda niivõrd ehtsal moel jutustanud.
Kui kaua olite haiglas ja mis oli esimene asi, mida välja tulles tegite?
Olin tegelikult eri haiglates rohkem kui kuu. Mulle tehti viis operatsiooni, mu käsivart tabas luupõletik - antibiootikumide, valuvaigistite ravikuur, unerohud, kogu see värk, mis tähendas, et jah, olin küll elus, ent tegelikult olin kanjonis hoopis vabam. Pärast seitset haiglas veedetud päeva olin füüsiliselt palju halvemas seisus kui kuue kanjonis veedetud päeva vältel. See kommentaar ei puuduta sugugi saadud ravi kvaliteeti, see räägib lihtsalt minu tunnetest. Nädal voodis veeta oli palju hullem kui kanjonis lõksus olla.
Nii et iroonilisel moel oli see vaimne ja emotsionaalne võitlus. Olin kanjonist välja pääsenud; olin selle kõik läbi teinud, ja mille nimel? Tundus, nagu oleksin vabaks saanud selleks, et veelgi rohkem lõksu sattuda, veelgi suuremate piirangutega leppida. Ma ei suutnud minna tualettruumi ilma kõrvalise abita ja minu jaoks oli see probleem. Oli ka eneseväärikuse küsimus - olin iseseisev sõltumatu inimene, ja siin ma nüüd seisin, sõltuv ja teiste abi vajav.
Ent lõpuks õnnestus mul mõelda pikaajalisele väljavaatele oma elu juurde tagasi pöörduda ja uskusin, et suudan end võõrutada kõigist neist arvukaist ravimitest ja raviprotseduuridest. Tänu kõigile protseduuridele ning mu pere ja tervishoiutöötajate kaasabile sain oma elu tagasi. Mulle haiglasse kirjutanud inimesed aitasid mind ka. Mõned ütlesid oma kirjas: "Teie lugu oli valgus pimeduses ja päästis mind enesetapust, ma olen selle eest väga tänulik, tänan teid selle loo eest" - see oli hetk, mil otsustasin kirjutada juhtunust raamatu ja siis teadsin, et ühel päeval tehakse sellest raamatust ka film. Mul oli seda tarvis, et jätkuvalt oma sõnumit jagada.
Ja mida te tegite, kui haiglast pääsesite? Kas läksite õlle järele?
Mul oli soov teha kolme asja. Esimene oli soov minna koos oma perekonnaga koju; teine oli väljas sõpradega jalutada; ja kolmandaks sooviks oli nautida üht suurt külma Margarita kokteili, millest olin kanjonis unistanud. Tegin kõiki kolme väga kiiresti - sain minna koju koos oma perega, sõbrad tulid kõik külla ja läksime kõndima, lihtsalt mööda tänavat, kus elavad mu vanemad ja kus elasin paranemise ajal ka ma ise. Paar nädalat hiljem, kui ma ei pidanud enam rohte võtma, võisin endale ka alkoholi lubada. Sain selle margariita, ja see maitses pagana hea! (naerab)
Mis siis nüüd edasi saab?
Lähen tagasi koju, et olla oma perega. Et olla lapsevanem ja abikaasa, töötan selle nimel.
Mis tööd te praegu teete?
Osaliselt käin rahvale esinemas, kirjutan samuti, kavatsen kirjutada veel ühe raamatu, uuemad mälestused mu elus toimunud muutustest ja reisidest õnnetusest saadik.
Kui aktiivselt te nüüd looduses liigute?
Olen ikka aktiivne, ent nüüd on see kõik hoopis teistmoodi. Raskuste tõstmise treeningu eest on pisipõnni tassimine. Käime matkamas ja ma kannan oma poega - ning see on imetore. Olen väga uhke isa.Raamat "127 tundi kaljulõhes" on Ekspressi kirjastuse vahendusel ilmunud ka eesti keeles.
