Tema lugudes tapetakse, tehakse narkotsi ja sugu, nagu homset ei olekski, seal jagavad voodit Stalin ja Hruštšov, 21. sajandi opritšnikud lõpetavad tõsise tööpäeva homoorgiaga ja lapsi rõõmustavad taevast punaste õhupallide küljes alla langevad suhkrust Kremli koopiad.

Sorokini teostest neli on tõlgitud ka eesti keelde – „Sinine pekk“ (2002), „Opritšniku päev“ (2009), „Suhkrust Kreml“ (2012) ja „Tuisk“ (2012), kirjaniku sõnul eestindatakse ka tema viimane, alles märtsis ilmunud romaan „Манарага“.

Juba aastaid on Sorokin jaganud oma aega Moskva lähistel asuva kodu ja Berliini korteri vahel. Siin on ta viimastel aastatel taas ka kunsti juurde pöördunud, pärast mitukümmend aastat kestnud pausi. Külastasin Sorokinit tema Charlottenburgi korteris, vaid kiviviske kaugusel Kurfürstendammist.