“Hingelõõm”
Illustreerinud Joonas
Sildre. Varrak, 2007. 204 lk.
Jaan Apsi teine romaan
“Hingelõõm” on võimas uue aja raamat. Ta on
kiire ja ülbe, temas on juurvilja lõikumise kirjeldusteni
küündivat täpsust, armastust ja kärssavaid inimkorjuseid.
Raamat räägib salaagent Ojarist, kes peab kehastama
psühholoogi kõige kahtlasemate inimkatsetega tegelevas haiglas
kusagil Saksamaal. Mehe täpne ülesanne segaste sündmuste keskel
pole talle endalegi selge, teada on ainult see, et tuleb ellu jääda.
Seda nii oma suure armastuse Kristiine juurde tagasi jõudmiseks kui
salapärase tööandja Marcuse käsul. Tegevus kulgeb kiiresti
ja illusiooni usutavus hõreneb vaid korraks, kui koledas
õllerestoranis hakkavad juhtuma raamatu esimesed paranormaalsed
sündmused. Kuid lugeja harjub üsna kiiresti nendega ära ja paar
lehekülge hiljem ei ole enam raske uskuda ning kaasa elada.
“Hingelõõm” on väga filmilik, sellest
action-ulmekat vändata ei oleks mingi vaev, sest Apsi kirjeldused on
tabavad ja pildid hakkavad iseenesest peas liikuma. Nende pähe tekkivate
piltide juurde pakutakse aga ka imetabaseid Joonas Sildre illustratsioone.
Ühelt poolt on see tore, koomiksite segamine juturaamatusse annab asjale
huvitava õhulisuse, teiselt poolt aga kärbib see lugeja vabadust
ise pilte luua. Et kui Aps kirjutab maailma kõige ilusamast naisest,
siis ei saa teda enda jaoks uuesti ise luua, sest Sildre annab meile selle
naise lahkelt kätte.
Autorite tandem läheb aga lihtsatest
piltidest veel kaugemale – Orkuti suhtluskeskkonda on tehtud profiilid
raamatu tegelastele Kristiine Lembarile ja Ojar Allikmetsale. Ojar, kes
raamatus tegeleb ülikahtlaste salaoperatsioonidega, ütleb Orkutis
enda kohta: “Minu elust jutustav Apsi ja Sildre raamat
“Hingelõõm” on algusest lõpuni vale. Kuid
siiski võid sellest saada aimu, millega mul võib olla
võimalik sind aidata...” See on tegelikult kena viis kirjanduse
kaugemale viimiseks, kõigepealt on lihtsalt sõna, siis lisatakse
pilt, “reaalne” isik internetis, lõpuks soundtrack ja miks
mitte ka DVD-plaat lavastatud võtmestseenidega või
dokumentaalfilmiga autorist. Maailm laieneb, ainult loogiline ju, et seda
peaksid tegema ka raamatud. Vaja on ainult andekaid tegijaid, ning Aps ja
Sildre kvalifitseeruvad ülesandeks ilusti.
