Jaan Aps
“Hingelõõm”
Illustreerinud Joonas Sildre. Varrak, 2007. 204 lk.

Jaan Apsi teine romaan “Hingelõõm” on võimas uue aja raamat. Ta on kiire ja ülbe, temas on juurvilja lõikumise kirjeldusteni küündivat täpsust, armastust ja kärssavaid inimkorjuseid.

Raamat räägib salaagent Ojarist, kes peab kehastama psühholoogi kõige kahtlasemate inimkatsetega tegelevas haiglas kusagil Saksamaal. Mehe täpne ülesanne segaste sündmuste keskel pole talle endalegi selge, teada on ainult see, et tuleb ellu jääda. Seda nii oma suure armastuse Kristiine juurde tagasi jõudmiseks kui salapärase tööandja Marcuse käsul. Tegevus kulgeb kiiresti ja illusiooni usutavus hõreneb vaid korraks, kui koledas õllerestoranis hakkavad juhtuma raamatu esimesed paranormaalsed sündmused. Kuid lugeja harjub üsna kiiresti nendega ära ja paar lehekülge hiljem ei ole enam raske uskuda ning kaasa elada.

“Hingelõõm” on väga filmilik, sellest action-ulmekat vändata ei oleks mingi vaev, sest Apsi kirjeldused on tabavad ja pildid hakkavad iseenesest peas liikuma. Nende pähe tekkivate piltide juurde pakutakse aga ka imetabaseid Joonas Sildre illustratsioone. Ühelt poolt on see tore, koomiksite segamine juturaamatusse annab asjale huvitava õhulisuse, teiselt poolt aga kärbib see lugeja vabadust ise pilte luua. Et kui Aps kirjutab maailma kõige ilusamast naisest, siis ei saa teda enda jaoks uuesti ise luua, sest Sildre annab meile selle naise lahkelt kätte.

Autorite tandem läheb aga lihtsatest piltidest veel kaugemale – Orkuti suhtluskeskkonda on tehtud profiilid raamatu tegelastele Kristiine Lembarile ja Ojar Allikmetsale. Ojar, kes raamatus tegeleb ülikahtlaste salaoperatsioonidega, ütleb Orkutis enda kohta: “Minu elust jutustav Apsi ja Sildre raamat “Hingelõõm” on algusest lõpuni vale. Kuid siiski võid sellest saada aimu, millega mul võib olla võimalik sind aidata...” See on tegelikult kena viis kirjanduse kaugemale viimiseks, kõigepealt on lihtsalt sõna, siis lisatakse pilt, “reaalne” isik internetis, lõpuks soundtrack ja miks mitte ka DVD-plaat lavastatud võtme­stseenidega või dokumentaalfilmiga autorist. Maailm laieneb, ainult loogiline ju, et seda peaksid tegema ka raamatud. Vaja on ainult andekaid tegijaid, ning Aps ja Sildre kvalifitseeruvad ülesandeks ilusti.