Stuudio energilise looja Peedu Ojamaa jõud läks algul sellele, et bürokraatiast läbi murda. Igas liiduvabariigis tohtis eksisteerida ainult üks stuudio, Eestis oli selleks Tallinnfilm. Ojamaa asutas siis algul reklaamibüroo, see sobis. Büroo esimesed operaatorid ja režissöörid angažeeriti Tallinnfilmi kroonikaosakonnast. Mäletan Andres Söödi kaunist Tarbeklaasi reklaami, Peep Puksi sürreaalset tarbekaupade imetlemist. Julgen vanduda, et büroo esimese töökuu kaheksa filmi hulgas oli ka minu stsenaarium ““Salvo” aknahari”, operaator Harry Rehe. Vabrikutel ja ministeeriumidel kuhjusid aasta lõpuks kasutamata reklaamisummad, tänu ERFile sai need nüüd õnnelikult ära kulutada. Reklaamfilmidest said asutuste prestiižfilmid. Reaalne kaup liikus ikka omaette, nõukogude virtuaalne reaalsus õitses täies ilus.

Tarmukas Peedu Ojamaa otsustas vallutada ka Eesti Televisiooni vaataja. Meelelahutuskultuur oli juba lubatud, kapitalistlikud tarbimismallid omaks võetud. Ojamaa oli ehtne Brežnevi aja laps. Brežnevi ajal paranes nõukogude inimese elustandard, peasekretär ise armastas mõnusat elu, välismaiseid autosid, suitsetas Marlboro sigarette ja jõi inglise viskit. Reklaamfilmid näitasid, et nõukogulaste elu ongi ilus. Oma märgi kinnistamiseks algatas ERF televisioonis estraadilaulude eeskava “Horoskoop” (1968-73), saatejuhiks Andres Vihalem. 12. jaanuaril 1972 läks ETVs eetrisse meelelahutussaade “Reklaamiklubi”. Peedu Ojamaa üritas ise saatejuht olla.

1980. aastail laienes ettevõte juba Riiga, Leningradi ja Moskvasse, imedes endasse üleliiduliste ministeeriumide hiiglaslikud reklaamirahad. Tulemuseks oli üle 300 eri pikkusega filmi aastas.

“Kullaketrajate” filmist on tehtud Peedu Ojamaa monument. Tema enesejaatust ja -kiitust on võimendatud, filmi autorite vaatepunkt näib kattuvat Ojamaa enda omaga. Kahju, et heast ja grotesksest, oma ajastut hästi iseloomustavast materjalist pole loodud audiovisuaalset tervikut.

Tallinn – Artis, CC Plaza, Sõprus; Tartu - Ekraan