Kõik oleks võinud teisiti minna. Kuigi ema suunas poisi klassikalise muusika ja instrumentide õpingutele, olid Jean-­Michel Jarre’i (68) esimesed loomingulised otsad rock-bändides ja oma maale müües. Aga noormeest tõmbasid varajased elektroonilised vidinad, raadiosaatjad ja­ ­lintide ­luupimine, Moogi modulaarsüntesaator ning eeskujude – musique concrète’i looja Pierre Schaeffer ja helilooja Karlheinz Stockhausen – suunamisel sattus Jarre märksa maalilisema muusika embusse. Ning valmistas aastaks 1976 oma lihtsas kodustuudios albumi „Oxygène“. Kuus instrumentaalset süntesaatoripala, mida esiotsa keegi nii väga välja ei tahtnud anda, kuid mis müüs lõpuks üle ilma 12 miljonit eksemplari ja millest sai šabloon elektroonilises muusikas. Millistes muusikastiilides tema mõjutusi hiljem kõige rohkem kuulda on, sellele küsimusele jätab maestro Jarre meie meilikorrespondentsis vastamata. Ilmselt on see tühiasi mehele, kes konkureerib maailma kõige suurema publikuarvuga kontsertide andmisel vaid iseendaga ning kelle viimasel kahe albumi pikkusel projektil „Electronica“ lõi meelsasti kaasa hüperkirju seltskond legendidest (Pete Townshend, Tangerine Dream, Laurie Anderson jt) värske muusika kangelasteni (M83, Armin van Buuren, Fuck Buttons jt).

Albumi „Oxygène“ vapustav edu oli teile kindlasti väga meeldiv üllatus. Aga mis mõtted teid valdasid, kui selgus, et loost „Oxygène part IV“ on saanud suur hitt diskoteekides?

See on iga artisti või muusiku jaoks võimas, kui üks hetk jõuab kohale, et su töö on pärast ilmumist hakanud sootuks oma elu elama. See ongi kogu asja mõte! Sa ei tea kunagi ette, kuidas su muusikat vastu võetakse, ja „Oxygène’i“ asjus olin ma üleüldse äärmiselt üllatunud.

Sellest sai meteoriit, mis mulle hoo andis. Ja tänase päevani on ta referentspunkt elektroonilises muusikas. See plaat võimaldas mul olemas olla ja muusikaga jätkata.