John Ruskin – romantik gootika lummuses

John Ruskin “Arhitektuuri seitse lampi” (1849)
Tõlkinud Vaike Vahter, Katre Ligi, järelsõna Jaak Kangilaski, kirjastus Ilmamaa. Sari “Avatud Eesti raamat”. Tartu, 2013. 308 lk.

John Ruskin (1819–1900) oli viktoriaanliku Inglismaa säravamaid kunstikriitikuid ja -ajaloolasi, mitmekülgne kultuuritegelane, literaat, kunstnik ja õpetlane. Konservatiivse kristlasena kritiseeris ta klassikalist kultuuri ning püüdis nii maalikunsti kui arhitektuuri vallas tekitada huvi keskaegse kultuuripärandi vastu. Ruskini ideed omandasid 19. sajandi Inglismaal, aga ka mujal Euroopas suure mõju. Näiteks historitsistlik neogooti arhitektuur, mida leidub ka Eestis, lähtus paljuski just Ruskini ideedest. “Arhitektuuri seitse lampi” on 30aastase Ruskini tempokas ja emotsionaalne tekst arhitektuurikultuuri alusväärtustest. Kuigi Ruskin oli oma noorpõlve teose suhtes hiljem väga kriitiline (aastal 1880 nimetas ta raamatut “kasutumaks kõigist, mis ma eales kirjutanud olen”), rajas just see 1849. aastal ilmunud tekst teed Ruskini laiemale tuntusele.

Ruskin tajus, et lääne ühiskonna kiire areng mõjub halvasti traditsioonilistele väärtustele. Seepärast häiris teda raudtee levik, tööstuslik tootmine ja linnastumine. Tema kriitikas moderniseeruva maailma suhtes on teatud sarnasusi Walter Benjaminiga, kes ligikaudu sada aastat hiljem kirjeldas modernse ühiskonna killustumist ning ajalooliste narratiivide katkendlikkust. Erinevalt Benjaminist, kes oli sidusa ühiskonna ja harmoonilise elu võimaluste suhtes skeptiline, püüdis noor Ruskin säilitada usku, et kooskõla on ühiskonnas saavutatav, kui selleks kehtestada üldkehtivad reeglid.