Jüri Okase hermeetiline maailm

Jüri Okast võib pidada Eesti nüüdisaegse kunsti- ja arhitektuurielu suurimaks aristokraadiks, kirjutab Carl-Dag Lige. Okase ülevaatenäitus Kumus on avatud 27. augustini.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on kunstikõrgkoolides muutunud populaarseks loomingupõhine doktoriõpe. Paljudes õppekavades on õppeprotsessi keskmesse toodud kunstniku uurimistöö, kus doktorant kasutab uurimismaterjalina enda varasemat loomingut. Analüüsi käigus tehtud järeldused saavad omakorda aluseks uutele teostele. Väga sarnast loometöömustrit kasutas juba aastakümneid tagasi ka Jüri Okas, kelle loominguline identiteet jaguneb kujutava kunsti ja arhitektuuri eriala vahel.

1970. aastate alguses, osalt veel tudengiajal, tegi Okas kümmekond pooldokumentaalses laadis filmijäädvustust tema enda sõpruskonna ja kaaskunstnike happening’idest. Samasse kümnendisse jäävad ka mitmed maakunstiteosed. Hiljem on ta samade tööde dokumentatsiooni kasutanud graafikas, peamiselt sügavtrüki ja ofsetlitograafia tehnikas valminud teostes. Okase teosed ei alga seega kunagi puhtalt lehelt; tema looming keerleb justkui sissepoole pööratud spiraali pidi, kunstniku-mina kujuteldava keskme suunas ja juba tehtud teoste ümber, neile uusi tähenduskihte ümber kasvatades. Okase kunst plahvatab sissepoole.