On vähe režissööre (oh, ka kirjanikke, kunstnikke, muusikuid), kelle uusi loomevilju ma nii kannatamatult ootaks kui Lars von Trieri omi. Nõnda eriomase käekirjaga – ning ALATI põnevaid ja üllatavaid – loojaid on igal ajastul vähe ning seda sügavamale tungivad nende jäljed võrdluses nonde ülejäänutega, millest ajatuul meid delikaatselt vabastab.

Jah, Trieri on nimetatud enfant terrible’ks, teda on kahtlustatud pelgalt šokeerimises ja skandaalitsemises, mingis kavalas mängus ja üleolekus, ent taaskord on laual film, millele võib vastu vaielda ja mis võib ärritada, aga mis on nii sisult kui vormilt äge ja erakordne – ja mida on võimatu ignoreerida... Eelkõige on “Nümfomaan” (Nymphomaniac) erakordne kahel põhjusel – julgedes võtta seksi peateemaks, ning teiseks: julgedes olla intellektuaalne (ajastul, kus ka autorifilmid kannatavad dumb-down’imise – madalama ühisnimetaja poole suundumise käes).

Enne esilinastust kajas nii fännide kui filmiprofessionaalide sosinas kerge hirmunoot: kas von Trier kaldub tõesti pornograafiasse?