08.02.2008, 00:00
Kahekümnekeelse Jussikese ema
Äsja 80. sünnipäeva pidanud ning juubeli puhul Vabaduse galeriis näituse üles pannud graafikul, raamatuillustraatoril ning Eesti eksliibriseühingu esinaisel Silvi Väljalil käis külas Veiko Märka.
Väljalil on kaks väga kuulsat raamatut. Esimene on aabits, mis valmis
1958 ja mis on olnud esimeseks ja kõige tähtsamaks
kooliõpikuks kõigile 1958–1973 esimesse klassi astunud
eesti lastele ehk siis tervele plejaadile tänase Eesti poliitilistele,
äri- ja kultuuriprominentidele.
“See oli esimene kord
pärastsõjaaegses Eestis, kui kunstnikule anti üks õpik
otsast lõpuni kujundada,” meenutab kunstnik. Aabitsat esitleti ka
Brüsseli maailmanäitusel, kus kirjastus võitis selle eest
hõbemedali. Autor ei saanud aga praktiliselt midagi. “Aga nii ei
ole ilus öelda, seda ärge kirjutage.”
Teine, “Jussikese seitse sõpra”
ilmus
1966, on tänaseks tõlgitud vähemalt 21 keelde ning ilmub ka
eesti keeles üha uuesti ja uuesti, sest kuulub kooliprogrammi.
Raamatuke sündis täiesti kummalisel kombel. Kaks eesti graafikut,
üks neist Silvi, said koha kunstnike puhkekodusse Moskva lähedal.
Mitte niisama laisklemiseks, ette oli nähtud ka ühe lasteraamatu
kujundamine. Väljal otsis sobivat, kuid ei leidnud, kiire oli ka ning
lõpuks pidi ta viimases hädas ise raamatule ka teksti välja
mõtlema. “Ühe õhtuga oli see valmis. Hiljem uuriti
Moskvas, kas ma ei tahaks “Jussikest” seal vene keeles välja
anda. Olin nõus. Kui siis tõlge ära tehti, selgus, et minu
jutt on täitsa ära muudetud, ning ma ei olnud oma piltide
avaldamisega nõus. “No siis pole vaja,” vastati. Vahepeal
ilmus raamat Eestis ja jõudis siis ka Moskvasse tagasi. Selgus, et seal
peeti seda esialgu eesti rahvajutuks, mitte minu looks.”
Kõige huvitavamad keeled, kuhu Jussikese rännak seitsme
nädalapäeva juurde on tõlgitud, on singaleesi, marathi, telugu
ja bengali. Enamik tõlkeid on tehtud Moskva kaudu, kuid näiteks
tšehhid, rootslased, soomlased ja sakslased tegid tõlke ise.
Ungari keeles on Jussike muuseas Józsik, leedu keeles Jusiukas
ning gaeli keeles Donaillin.
Väljal: “Vaatasin, et ka
Nukuteater mängib seda lugu praegu pidevalt.”
Väljal on igatpidi mulgi päritolu
, emapoolne
suguvõsa Paistust, isapoolne Hallistest. “Käisin karjas,
vanaisa oli metsavaht. Sellepärast on kõik metsa- ja looduselood
mulle südamelähedased.”
Kui Silvi (siis veel
perekonnanimega Masing) Viljandis keskkooli kuldmedaliga lõpetas, olid
talle kõik teed lahti. Kunstiõpetaja Gustav Mootse soovitas
kunsti õppida ning talle endalegi meeldis joonistada. Aga teiste
abiturientide mõjutusel läks hoopis pooleks aastaks TPIsse, enne
kui taas õige eriala leidis.
Raamatuid on Väljal
kujundanud üle saja, täpselt ei tea, sest neid tuleb üha juurde.
Kõik ei ole lasteraamatud, näiteks teise kuulsa mulgi, Lembit
Eelmäe luulekogu “Tundelisi pärjavärsse” pildid on
ka tema tehtud. Raske pole olnud neist mitte ühegagi. “Mul on ikka
head autorid olnud.”
Ei ole Väljalil ka teostamata
unistust raamatust, mida ta oleks tingimata illustreerida tahtnud.
“Tammsaare on mulle väga südamelähedane olnud. Ta
sündis ju minuga ühel päeval, täpselt 50 aastat varem. Oma
diplomitööna tegin “Tõe ja õiguse” esimese
köite illustratsioonid. Samal ajal ilmus ka raamat, aga Ott Kangilaski
piltidega. “Kangilaski oli minu kaitsmisel ja ütles:
“Ausõna, mina ei ole Väljali pealt maha teinud.” Aga
sarnased olid meie pildid tõesti.”
Lisaks
eestikeelsele aabitsale
on Väljal illus
treerinud ning koos Lembit Eelmäega ka kokku pannud mulgikeelse
aabitsa-lugemiku “Mulgi keelen ja meelen”.
Oma
praeguses kodus Nõmmel elab Silvi Väljal 1955. aastast. Umbes
kolmkümmend aastat kandis kunstniku kodutänav Hans Leberechti nime.
“Muidugi ma mäletan Leberechti. Ta sõitis tihti Buickiga meie
majast mööda. Siinkandis polnud kellelgi teisel nii uhket
autot.”
Vabaduse galeriis väljas oleva näituse
“Minu maailm” pastelljoonistused on kõik valminud 2007. Kui
küsin motiivide kohta, selgub, et neid leidub laiali üle Eesti.
Üks hiiepuu on Paliverest, kadakas Muhumaalt (“imepärane,
väga lai ja madalalt hargnev puu”), kolmas müstiline puu
Äksist, tuulepesad Merivälja kooli õuest. Kuidas ta nii palju
ringi rännata jõuab?
“Mu mees on fotograaf.
Sõidame koos autoga palju ringi, mõlemal on oma huvid ja kumbki
teeb omaette tööd.”
Abikaasa Enno
Väljal
on Silvist kaks nädalat noorem. Selle üle, kumb
on uhkem kultuuriala, kas fotograafia või kujutav kunst, paar ei vaidle.
“Mees hoopis küsib vahetevahel minu käest nõu
mõne kompositsiooni kohta.” Ning Silvi näitab abikaasa tehtud
pilte tema lilledest.
Näitusel jääb mulje, et kunstniku
lemmikpuu on kask. “On küll. Mu maja nurga taga kasvab ka kask. Olen
seda joonistanud. Esimene kord tundus, et ei tulnud välja. Kriipsutasin
kase läbi, aga sellest muutus pilt ainult huvitavamaks. Praegu käin
vaesekest vahel patsutamas.”
Ühel näituse sügisesel
kasel on punaste, kollaste ja roheliste lehtede kõrval ka sinised. Miks
ta nii tegi?
“Seda võib ikka teha. Olgu natuke
fantaasiat ka, kes tahab, võib ju mõnda asja sinisena ka
näha.”
Tööd jätkub Väljalil praegugi.
Viimased ilmunud tema piltidega raamatud on mulgikeelne Jaak Kõderi
“Mede ilves” ja eestikeelne Ira Lemberi “Pikk isa”.
Pooleli on Elar Kuusi “Jänesepoeg, kes luuletas”.