Kalju Kruusa "'Pilvedgi mindgi liigutavadgi"'

Kirjastus Koma, 2008. 125 lk.

Kalju Kruusa “Pilvedgi mindgi liigutavadgi”

Kirjastus Koma, 2008. 125 lk.

Õhtumaine luulekultuur on harjutanud meid mõtlema, et iga luuletus peaks olema Teos. Et luulel mitte üksnes ei pea olema äratuntav vorm, vaid ka selged piirid ja sisereeglid ning et ta peaks kõnetama ja kõlama üle ajahetke – see tähendab, et kui ta ka peegeldab oma autori seisundit kirjutamise hetkel, siis selles seisundis endas peab olema midagi, mis ajahetke kindlalt ületab ja kui just absoluutse ja igaveseni ei ulatu, siis vähemasti viipab sinnapoole.

Kalju Kruusa luuletaju justkui ei olekski sellest kultuurist pärit, vaid avanenud läbi jaapani kultuurile eri vormides omase katse mahutada igavik hetkesse, sellest ise lahkumata. Ei saa öelda, et meile sellest märku ei anta. Kuupäevad ja kirjutamiskohad on iga teksti juures, paljud neist sealt, kust ka komme luulet ja tegelikkust teineteisesse põimida. Mõni hetk on osutunud pikemaks tavalisest, koguni paari aasta pikkuseks, tekstis sellest välja venimata, pigem kokku tõmbudes. Mõni on küsinud traditsioonilist luulevormi, mõni on seda koguni norinud (“Saunas”, lk 19), aga mõni on rahuldunud antuga ja jäänud pilgu ees proosaks. Tunnistan, et nende viimastega sain ise läbi kõige paremini.

Oletades, et Kalju Kruusaga on tema Ida-rännakutel midagi juhtunud, ja selle pilguga võrrelda tekste, mille kuupäevad jäävad varasemaks Aasias kirjutatuist hilisematega, siis peab lõpuks ikkagi nentima, et muutunud ei ole väga palju, sest ta on olnud varem kõigeks valmis. Kui üldse, siis on toimunud tema tagasitõmbumine keelest, rohkem siiapoole, oleviku suunas, ehkki oma paralleelsest, isikupärasest (ja mitte tingimata alati värskena mõjuvast) kirjaviisist ta päriselt vabanenud ei ole. Aga kui on kord nii, et tema luule on seisund, mitte eesmärgistatud tegevus, siis on tal ju ometi õigus oma seisundit nii edasi anda, nagu tema seda kõige täpsemaks peab. Ja nii see tõesti on: “on luuletaji /kes kirjutavad olulistest / asjadest aga teevad seda nii / et asjast ei saagi asja / ja on luuletaji / kes kirjutavad jumal / teab mida ja teevad seda / kuradima hästi” (lk 34). Nii saab öelda, kui oled üks nendest – mis ei takista autorit vahel sekka ka olulistest asjadest kirjutamast. Teisalt, kui juba jumal teab, siis on ju asi ka piisavalt oluline, et sellest kirjutada.