06.03.2009, 00:00
Kalju Kruusa "'Pilvedgi mindgi liigutavadgi"'
Kirjastus Koma, 2008. 125 lk.
Kalju Kruusa “Pilvedgi mindgi liigutavadgi”
Kirjastus Koma,
2008. 125 lk.
Õhtumaine luulekultuur on harjutanud meid
mõtlema, et iga luuletus peaks olema Teos. Et luulel mitte üksnes
ei pea olema äratuntav vorm, vaid ka selged piirid ja sisereeglid ning et
ta peaks kõnetama ja kõlama üle ajahetke – see
tähendab, et kui ta ka peegeldab oma autori seisundit kirjutamise hetkel,
siis selles seisundis endas peab olema midagi, mis ajahetke kindlalt
ületab ja kui just absoluutse ja igaveseni ei ulatu, siis vähemasti
viipab sinnapoole.
Kalju Kruusa luuletaju justkui ei olekski sellest
kultuurist pärit, vaid avanenud läbi jaapani kultuurile eri vormides
omase katse mahutada igavik hetkesse, sellest ise lahkumata. Ei saa
öelda, et meile sellest märku ei anta. Kuupäevad ja
kirjutamiskohad on iga teksti juures, paljud neist sealt, kust ka komme luulet
ja tegelikkust teineteisesse põimida. Mõni hetk on osutunud
pikemaks tavalisest, koguni paari aasta pikkuseks, tekstis sellest välja
venimata, pigem kokku tõmbudes. Mõni on küsinud
traditsioonilist luulevormi, mõni on seda koguni norinud
(“Saunas”, lk 19), aga mõni on rahuldunud antuga ja
jäänud pilgu ees proosaks. Tunnistan, et nende viimastega sain ise
läbi kõige paremini.
Oletades, et Kalju Kruusaga on tema
Ida-rännakutel midagi juhtunud, ja selle pilguga võrrelda tekste,
mille kuupäevad jäävad varasemaks Aasias kirjutatuist
hilisematega, siis peab lõpuks ikkagi nentima, et muutunud ei ole
väga palju, sest ta on olnud varem kõigeks valmis. Kui üldse,
siis on toimunud tema tagasitõmbumine keelest, rohkem siiapoole, oleviku
suunas, ehkki oma paralleelsest, isikupärasest (ja mitte tingimata alati
värskena mõjuvast) kirjaviisist ta päriselt vabanenud ei ole.
Aga kui on kord nii, et tema luule on seisund, mitte eesmärgistatud
tegevus, siis on tal ju ometi õigus oma seisundit nii edasi anda, nagu
tema seda kõige täpsemaks peab. Ja nii see tõesti on:
“on luuletaji /kes kirjutavad olulistest / asjadest aga teevad seda nii /
et asjast ei saagi asja / ja on luuletaji / kes kirjutavad jumal / teab mida ja
teevad seda / kuradima hästi” (lk 34). Nii saab öelda, kui oled
üks nendest – mis ei takista autorit vahel sekka ka olulistest
asjadest kirjutamast. Teisalt, kui juba jumal teab, siis on ju asi ka piisavalt
oluline, et sellest kirjutada.