29.02.2008, 00:00
Kapitalistliku töö kangelasest asotsiaalseks aristokraadiks
Ühe ligemale 250 aastat tagasi kirjutatud traktaadi avalauses õhkab
Jean-Jacques Rousseau imestunult: inimene sünnib vabana ja siiski on ta
kõikjal ahelais. Selles vastuolus peituv küsimus on aktuaalne ka
siin ja praegu, 21. sajandi heaoluühiskonnas, ehkki sootuks teistel
põhjustel kui veerand aastatuhandet tagasi.
Tänaseks
näib õhtumaa kultuur olevat ületanud kõik feodalismi ja
totalitarismi ilmingud, valge inimese vabadust ei piira enam klassisuhted,
diktatuurid ega religioonid. Ole, nagu oskad. Ela ja sära. Mis
ühtlasi tähendab, et igaüks võib töötada nii
palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.
Kodanikuvabaduste ja heaoluühiskonna tingimustes on meil – endiste
orjade lastel – seega viimaks võimalus sanatoorsemaks eluks. Aga
tuleb välja, et meis ei ole eriti aristokraatlikku elegantsi ega sisemist
suursugusust. Rahutute tõusikutena valib enamik meist juba alates
teismeeast esimesel võimalusel vabatahtlikult teoorjuse.
Järk-järgult ja märkamatult, ning enamasti
pöördumatult. Inimene teeb tööd – rabeleb ja muretseb
–, kuni infarkt või pensioniiga teda viimaks ametist lahutab.
Valides võimaluse vahel, kas töötada (ning seega ka
teenida) pigem rohkem või vähem, võtab 99 protsenti
inimestest automaatselt esimese variandi. Ajal, mil (täis- või
topeltkohaga) töötamine pole enam mingil moel kohustuslik ning
mõõduka elustandardi puhul elab ära üpris
vähesega, teeb suur hulk inimesi ületunde, peab korraga mitut ametit,
kujundab tööst oma elu sisu. Mille nimel?
Kui homo sapiens
soovib esmaste füsioloogiliste vajaduste kõrval suurelt
üldistades tegelikult väga lihtsaid ning kättesaadavaid asju
– priiust ja ilu, sõprust ja rahu, keppi ja keeksi, rummi ja
sakummi, rokki ja rolli jne –, siis iseäranis eestlane usub leidvat
kõik lahendused töös. Otsekui lootes rahvakirjanik Tammsaare
poolt osutatud põhjuslikule järgnevusele, et ehk külastavad
teda siis ka elu mõte, õnn ja armastus. Nii mõnigi arvab,
et töö aitab tal pääseda iseenda käest, sisustab nii
aja kui teadvuse, tõrjub loomuomase igavus-, üksildus- ja
tühisustunde.
Tänapäeva karjääriteadlik ja
konkurentsivõimeline linnainimene, kes teenib kapitali tippsportlasele
omase pühendumise, mahu ja tempoga, kannatab kas otseselt või
kaudselt ületöötamise all. Ning need, kelle karakteris paranoia,
saavutusvajadus ja lojaalsus eriti tugeva liidu moodustavad, ei võta
ameeriklaste eeskujul varsti enam puhkustki välja.
Pikas
perspektiivis teeme me – lisaks lootusele osta seeläbi oma
(tulevaste) laste armastus – tööd üksnes selleks, et
resideeruda üha ihaldusväärsemal elamispinnal, kus me enamasti
niikuinii ainult magamas käime; osta uusi ja kallimaid riideid,
sõita uhkema autoga ning puhata kodust üha kaugemal; soetada ameti
ning sissetulekute abil kogutud sümboolse kapitali abil aina uusi
armukesi, keda me alaliselt kiirustavate ning statsionaarses stressis
tööturu marionettidena sageli ei emotsionaalselt ega
füüsiliselt rahuldada ei suuda jne.
Selles mängus ei
ole kvantitatiivset ega kvalitatiivset lõpp-punkti, sest sünkroonis
suurenevate sissetulekutega tõstab inimene automaatselt oma
elustandardeid. Ja elustandardi redelil ei soovi omakorda keegi hiljem
sammukestki allapoole tagasi astuda. Kapitalistlik majandussüsteem on oma
lahkete lubaduste ja piiramatute võimalustega teinud inimese omaenese
suurimaks rõhujaks. Kõrvalt või tagantjärele vaada
tes po
le vahet, kas töötame enesele või teistele, sest me
töötame.
Ka meie väikses ja vaeses Eestis leidub
kümneid tuhandeid töömurdjaid, kel on arvel või
kinnisvaras mitu korda rohkem vahendeid, kui neil enestel eales reaalselt vaja
läheb, ent puudub võimalus nende hedonistlikuks kasutamiseks, kuna
pole aega. Aeg kulub uue raha teenimisele, tähtsa ja tulusa ameti
pidamisele.
Töökus on üllataval kombel meie kultuuris
üks peamisi kriteeriume inimese hindamisel, kui mitte lausa peamine.
Kehtiva väärtuskoodi valguses annavad töö ning amet
inimesele sotsiaalse karakteri, moraalse reputatsiooni ja elu sisu. Inimene
– see on tema karjäär. Ent kõik, mis võib
pealtnäha olla parim minu karjäärile (ning sellega kaasnevatele
teenimisvõimalustele), ei pruugi olla parim mulle enesele. Kuna parimad
eluaastad on ühtlasi ka parimad töömeheaastad, kulub inimesele
antud niigi vähene aeg suuresti mitte iseenese, vaid oma
karjääri eest hoolitsemisele.
Inimene käsitab end
funktsionaalselt, paigutub vabatahtlikult nii ihu kui hingega vahelüliks
mõnes müügi- või tootmisahelas, haldus- või
teenindussüsteemis. Töö ja teenitud maksevahendite kaudu
vahetame me iseennast kui inimest sotsiaalsete suhete turul kosmeetilise
karakteriga kapitali peenrahaks: meie eest kõnelevad meie amet, auto,
garderoob, kinnisvara, puhkusereis, aktsiaportfell jne.
Aeg, tervis
ja vabadus on hoolimata kestvast alaväärtustamisest inimese
kõige kallimad varad. Küsigem eneselt: kuidas me neid kulutame, kui
odavalt või kallilt vahetame töö ja ameti kaudu mingite muude,
hoopis sümboolsemate väärtuste vastu? Mõõdukas
vaesus aitab hoida nii vaimset kui füüsilist vormi; jätab
isiksusele alles tema mõtte- ja tundemaailma teravad nurgad. Olgugi et
edukultusele rajatud ühiskond ning töökust väärtustav
kultuur peavad stoitsistlikku vähenõudlikkust ja aristokraatlikku
elegantsi oma pragmatistlikult madaluselt lihtlabaseks parasiitluseks.
Või kes on siin õieti vähenõudlik?
Vaesuse
mõõdupuu on liberaalses heaoluühiskonnas hoopis
kõveram, kui meist paljudele tunnistada meeldiks. Ning
alammäär pole kindlasti mitte see, kui inimene elab
ühiskorteris, sõidab koju ühistranspordiga, omab vaid
ühte paari kingi või veedab suved kodumaal, vaid asjaolu, et
üks vabana sündinu peab peaaegu igal hommikul tõttama
vabatahtlikult tööle üksnes selleks, et end
täisväärtusliku inimesena tunda: kui kõik eneseteostuse
ja -tõestuse võimalused avanevad tema jaoks üksnes kapitalis
ning karjääris.