comeback
 kui selline. Jubedad traumad võivad tekkida. Kujuta ette – lähete bändiga rahulikult laiali ja loed seejärel aastaid kõikjalt seda, kuidas su vanu plaate revolutsioonilisteks ja sind erinevatele stiilidele alusepanijaks peetakse ja nii edasi. Tunned, kuidas su loomingu väärtus muudkui kasvab ja kasvab ajas. Noh, ja mõtled siis, et okei – käed-jalad ju liiguvad, aju töötab ka nagu vanasti, teeks nüüd midagi uut juurde – ja siis läheb nii, nagu Pixiesel selle esimese EPga pärast 22 aasta pikkust albumipausi mingi kolm aastat tagasi või umbes nii. Mõelda, mingi Pitchforki djuud hindas seda ühe punktiga kümnest.