Karl Säre ja kambajõmmid mõrvatööl

Sõjaajaloolane Rein Helme meenutab meile kommunistide jälki amoraalsust.

Erik Norgaard.
“Kongelundeni mõrv”. Dokumentatsioon, mis sisaldab seni salajas hoitud materjale Kongelundenis vastlapäeval 1936 aset leidnud mõrva kohta, ja lugu sellest, kuidas kommunistid 1940. aastal Eestis võimu haarasid. Tõlk. Arvo Alas. Tallinn, Faatum, 2001. 229 lk, ill., lisad, registrid.
Eesti kommunistide ühest kõige odioossemast kujust – Karl Särest – ei tohtinud nõukogude ajal peaaegu üldse rääkida. Vaatamata sellele, et ta oli olnud pikaajaline ja ustav kommunist ja määrati 1940. aasta võimuhaaramise järel Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei esimeseks sekretäriks, kõrgeimaks ametnikuks vastokupeeritud Eestis. Olles 1941. aastal jäetud Eestisse sakslastevastast põrandaalust liikumist korraldama, kukkus ta õige pea naeruväärselt sisse ja reetis juba samal päeval kõik veel end varjavad võitluskaaslased (muist olid neist vahele jäänud juba varem ja “laulnud nagu linnukesed”, kuid kommunistlikul ajalookirjutusel oli hiljem mugav  kõik korraga Säre kaele määrida).
Just sellest hetkest – septembrist 1941 – algabki Säre eluloo müstilis-müütiline periood. Kui 1945. aastani on see veel jälgitav, siis kõik edasine on rohkem kui udune. Ja võib-olla polnudki enam midagi. Mitmekülgsetele andmetele tuginedes on sellest põnevalt kirjutanud pikka aega Inglismaal elanud kirjanik dr Einar Sanden oma romaanides “Loojangul lahkume Tallinnast” ning “Süda ja kivid”, samuti uurimuslikus “Üks eesti saaga” (Cardiff, 1979, 1982, 1996). Aastail 1988–1990 on erineva kaaluga artikleid temast kirjutanud ajaloolased Armin Lebbin, Olaf Kuuli ja ajakirjanik Anneli Rõigas.

Erik Norgaardi raamat on tegelikult uurimus Eesti kommunistlikust minevikust. Uurimus, mis pakub meile palju huvitavat, kuid täidab meid samal ajal kustumatu vihaga kommunistide ja kommunismi vastu. See käsitleb Kominterni ja Nõukogude Liidu poolt mahitatud Eesti tippkommunistide Johannes Meeritsa alias Leo Looringu ja Karl Säre tegevust Kopenhaagenis korraldatud põrandaaluse keskuse raames. Põneva, pidevast valede, pettuste ja reetmiste jadast koosneva sündmustiku kulminatsiooniks on 1940. aasta kommunistliku võimuhaaramise ja Eesti Nõukogude Liitu inkorporeerimise mõningate tagamade, enam aga mehhanismide analüüs. Eriti huvitav on pilk kommunistide personalipoliitikale Eesti sovetiseerimisel. Võib-olla pakub taanlasest uurija meile vähem uusi fakte, küll aga on tema vaatenurk värske ja igati huvipakkuv.
Kulminatsiooniks on Karl Säre arreteerimine 1941. aasta 3. septembril Tallinnas ja sellega seoses välja koorunud jälk mõrvalugu Kopenhaagenis 1936. aastal. Nimelt tapsid Karl Säre, Johannes Meerits ja August Vakepea oma pikaajalise võitluskaaslase Johannes Eltermanni – väidetavalt Kominterni käsul. Siin jääb aga autori käsitlus pooleli.
Mõneti kummaline ongi see, et Erik Norgaardi kaheosalise uurimuse esimene osa on avaldatud teise osa pealkirja all: “Kongelundeni mõrv”. Originaalis kannab esimene osa pealkirja “Mehed Eestist”. Mõrvaga seotud protsessi juurde jõudis autor alles teises köites.

Raamatul on suur teatmeline väärtus: viidatud on allikatele ja kirjandusele, lisatud on sündmuste kronoloogia, samuti isikunimede register, illustratsioonid, dokumentide faksiimiletrükid. Tõlkija Arvo Alas ja toimetaja Juhan Saar on lisanud selgitavaid kommentaare. Naljakas, et kumbki neist ei märganud prof. Ants Piibu eluloo väära kirjeldust autori poolt: ta pole kunagi olnud ei meremees ega õigeusu papp, üksnes läbi ja lõhki matsipäritoluga tippharitlane. Kahju, et tekstis on palju vigu nimede ja sõjandusterminite õigekirjas. Aga lugemist see raamat väärib. Ta kinnitab meile veel kord: kommunistide jälk amoraalsus ja kuritegelik loomus ei ole ikka veel piisavalt selgeks kirjutatud.    
Siiski jäävad lugeja jaoks selles raamatus praegu otsad lahti. Autor lisab lohutavalt: “Sellest järgmises köites.” Loodame, et kirjastus Faatumi vahendusel saame peagi lugeda Arvo Alase uut tõlget, selle süngelt põneva loo huvitavat järge.