Selle põhjuseks on sotsiaalmeedia kasvav võim rünnates ja maha tehes hävitada inimeste ja toodete mainet, lõhkuda karjääre ja teha maatasa aastatepikkusi pingutusi. Tundlikkustoimetaja ülesanne on teose käsikiri enne avaldamist läbi lugeda ning teha (parandus)ettepanekuid selliste teemade käsitlemise kohta nagu rass, religioon, sugu, seksuaalsus, kroonilised haigused ja füüsilised puuded. Tavaliselt on arvustajatel teemaga otsene side, nii et nad saavad sel teemal n-ö täiega eluekspertidena esineda.

Kirjastused – ja üha enam ka kirjanikud – näevad tundlikkustoimetajaid elupäästjatena, kes suudavad ära hoida katastroofi, mille põhjustaks vihaste ja ärritatud lugejate kriitika laviin Facebookis, Goodreadsis, Kirkus Reviewsis või Twitteris. Ühel juhul pidi Kirkus Book Reviews isegi ärritust tekitanud arvustuse maha võtma, selle „kriitilisemaks“ ümber tegema ja sealt juurest soovitusele viitava tähekese maha võtma...

Üks tundlikkustoimetaja kaebas, et ehkki ta tegi kirjanikule käsikirja ümberkirjutamiseks ulatuslikke ettepanekuid, ei võetud neid üldse kuulda!

Samas on ka tundlikkustoimetajaid tabanud nende endi vähemusrühmade kriitika, et nad moodustavad justkui elava kilbi kirjastuste ees, mida need kasutavad selleks, et jätkata oma vähemuste suhtes ebaõiglast ja mille-iganes-vaenulikku poliitikat: „Nad arvavad, et kui tundlikkustoimetajad on raamatu läbi lugenud, siis on nad vastutusest vabad!“ Ja tundlikkustoimetajad saavad süüdistuse, et vähemuste kaitsmise asemel teenivad nad hoopis suurkorporatsioonide huve...

Hädas on ka kirjanikud, kui tundlikkustoimetajad oma tööd ülipüüdlikult teevad. Näiteks kaebas üks t-toimetaja, et ehkki ta tegi autorile käsikirja ümberkirjutamiseks ulatuslikke ettepanekuid, ei võetud neid kuulda! Samas on nii mõnigi autor, eriti selline, kes kirjutab teemadest väljastpoolt oma isiklikku elukogemust – näiteks India kastisüsteemi alamastmetel olijate elust või Ameerika metropolide getode moslemikogukondadest –, olnud tänulik asjalike nõuannete eest ja kohendanud käsikirjas nii karaktereid, olukordi kui tegevust.

Kõige selle taga on paaniline hirm kellegi tundlikku kohta puudutada, haavata või isegi solvata. Vähemusrühmade kättemaks on tänapäeval moraalne raev ja häbistamine sotsiaalmeedias. Ning juuksekarva lõhkiajajaid leidub iga kirjandusliku žanri jaoks, alates lasteraamatutest kuni krimkade ja ulmeromaanideni välja.