Kas tunned maad Tobiki rannal?

Veiko Märka avastas Varbusel maanteemuuseumis näidendi, mis teeb meile lähedaseks paljukannatanud Okinawa rahva saatuse ja elufilosoofia.

John Patrick “Augustikuu teemaja”

Lavastaja Roman Baskin. Osades Marko Matvere, Margus Grosnõi, Mairi Jõgi, Raivo Adlas, Andres Murdvee, Peeter Sibul jpt.
MTÜ Kell Kümme Eesti Maanteemuuseumis.
21. juulist 7. augustini.

Eelkõige on “Augustikuu teemaja” lihtsalt väga hea komöödia, kus vaataja naerutamine teenib üllast eesmärki – tutvustada kultuurierinevuste kaudu kaht esmapilgul väga erinevat maailma – Okinawa saare kolkaküla Tobikit ja saare parajasti (1945) okupeerinud USA sõjaväemissiooni. Lõpuks selgub, et sarnasused on erinevustest olulisemad ja missioon päädib õnnelikult tänu sellele, et ka okupandid pole talupojamõistusest päris ilma jäetud.

Näidend põimib jämedat farssi ning peent irooniat ning teeb seda Roman Baskini lavastuses terviklikult, mitmepalgeliselt ning vaatajat kütkestavalt.

Et Okinawa saatus on aegade jooksul olnud üllatavalt sarnane Eesti omaga (nagu rahva­arvgi), leiab vaataja ohtralt äratundmisrõõmu. Kuigi meile ei toonud okupandid 1945. aastal mitte demokraatiat, vaid diktatuuri, olid kohanemisraskused ühtmoodi suured ja küllap juhtus siingi, et kooli asemel ehitati teemaja ja suveniiride asemel läks kaubaks hoopis puskar. Tuleb tuttav ette kahe ohvitseri dialoog näidendist: “Siis oleks vaja keel selgeks õppida.” – “Ei ole vaja. Meie võitsime sõja.”

Näidend on mänguliselt nauditav, igavad hetked puuduvad ja koomika võtab aina üllatavamaid vorme.

Lihtsat ja praktilist talupojamõistust esindab eelkõige kohalik isehakanud tõlk Sakini (Marko Matvere), kes meenutab Kivirähki rehepapi-arhetüüpi, ainult mõnevõrra nooremal kujul.

Temaski kõneleb iidsete aegade tarkus, mis viib käskutäitva seersandi puskariaparaatide asemel veetünni lõhkumiseni. Head näitlejat ja geniaalset näitlejat eristavad pisiasjad.

Matvere kuulub selle tüki põhjal viimaste kategooriasse, kuigi pinge ja vastutus pole siin võrreldavadki VAT Teatri “Ingel, ingel, vii mind taeva...” omaga. Tema “sõnaraamatust õpitud” inglise keele purssimine oli täiesti orgaaniline – kuigi Eesti teatrile on sügavalt omane teha labast nalja just tegelaste keele arvel. Ta ei eristunud mängulaadilt muust külarahvast, sulades ideaalselt harrastusnäitlejate ansamblisse, langemata aga ise kriipsugi allapoole oma taset.

Raivo Adlase kolonel oli nii üle mängitud, et ei oska midagi mõistlikku arvatagi. Täiesti teise plaanita tegelane, mõttetult sinna-tänna sebiv ja praaliv nagu multifilmikass Jerry. Realistlikku üldpilti ta ei haakunud, meenutades kõige rohkem leitnant Dubi “Švejkist” – aga ilma viimasele omase heroilise idiotismita. Margus Grosnõi kapten Fisby oleks pidanud Matvere kõrval rohkem esile tõusma, sest õigupoolest on Fisby loo põhiidee kandja ehk tootja, Sakini ainult vahendaja – aga mida sa vahendad, kui midagi ei toodeta. Nüüd jäi ta liiga pehmeks ja iseloomutuks.

Vaid kolm kutselist näitlejat oli nii väärt näidendi puhul põhjendamatu ihnsus. Kuigi harrastusnäitlejate kaasamise põhimõte ise oli igati omal kohal ja suuremas osas tulid nad toime. Meeste hulgas leidus päris mitu meeldejäävat tüüpi, kes võivad olla küll formaalselt harrastajad, aga hingelt on profid. Neist suurim osa oli Meremäe vallavanemal Peeter Sibulal kapten McLeanina, keda ta kehastas üsna krapsakalt. Ilmselt lisas kuraasi äsjane läbikukkunud umbusaldusavaldus Meremäe volikogus. Aga mällu sööbis ka Peeter Novoseltsev autistliku vanamehena, kelle vaikiv väärikus mõjus ühtaegu farslikult ja elutruult.

Tähtsaim naisosaline, äsja Viljandi kultuuri­akadeemia lõpetanud Mairi Jõgi Lootoseõiena jättis väliselt ja maneeridelt ühe korraliku komöödia-geiša mulje.

Mis puutub mängukohta iidsel postiteel Varbuse postijaama õuel, siis minu meelest ei andnud see tükile midagi juurde ega võtnud ka midagi ära.

Eriti tore on aga märkida, et “Augustikuu teemaja” etendub ka täna, 6. augustil, kui möödub 64 aastat päevast, mil näidendis kujutatav armee viskas Jaapanile esimese aatomipommi.

Õnneks mitte Tobikile.