07.08.2009, 00:00
Kas tunned maad Tobiki rannal?
Veiko Märka avastas Varbusel maanteemuuseumis näidendi, mis teeb meile lähedaseks paljukannatanud Okinawa rahva saatuse ja elufilosoofia.
John Patrick “Augustikuu teemaja”
Lavastaja Roman Baskin. Osades Marko Matvere, Margus Grosnõi,
Mairi Jõgi, Raivo Adlas, Andres Murdvee, Peeter Sibul jpt.
MTÜ Kell Kümme Eesti Maanteemuuseumis.
21. juulist 7.
augustini.
Eelkõige
on “Augustikuu teemaja” lihtsalt väga hea komöödia,
kus vaataja
naerutamine teenib üllast eesmärki – tutvustada
kultuurierinevuste
kaudu kaht esmapilgul väga erinevat maailma – Okinawa saare
kolkaküla
Tobikit ja saare parajasti (1945) okupeerinud USA sõjaväemissiooni.
Lõpuks selgub, et sarnasused on erinevustest olulisemad ja missioon
päädib õnnelikult tänu sellele, et ka okupandid pole
talupojamõistusest
päris ilma jäetud.
Näidend põimib jämedat
farssi ning peent
irooniat ning teeb seda Roman Baskini lavastuses terviklikult,
mitmepalgeliselt ning vaatajat kütkestavalt.
Et Okinawa saatus
on aegade jooksul olnud üllatavalt sarnane Eesti omaga (nagu
rahvaarvgi), leiab vaataja ohtralt äratundmisrõõmu.
Kuigi meile ei
toonud okupandid 1945. aastal mitte demokraatiat, vaid diktatuuri, olid
kohanemisraskused ühtmoodi suured ja küllap juhtus siingi, et kooli
asemel ehitati teemaja ja suveniiride asemel läks kaubaks hoopis
puskar. Tuleb tuttav ette kahe ohvitseri dialoog näidendist: “Siis
oleks vaja keel selgeks õppida.” – “Ei ole vaja. Meie
võitsime sõja.”
Näidend on
mänguliselt nauditav, igavad hetked puuduvad ja koomika võtab aina
üllatavamaid vorme.
Lihtsat
ja praktilist talupojamõistust esindab eelkõige kohalik
isehakanud tõlk
Sakini (Marko Matvere), kes meenutab Kivirähki
rehepapi-arhetüüpi,
ainult mõnevõrra nooremal kujul.
Temaski
kõneleb iidsete
aegade tarkus, mis viib käskutäitva seersandi puskariaparaatide asemel
veetünni lõhkumiseni. Head näitlejat ja geniaalset
näitlejat eristavad
pisiasjad.
Matvere kuulub selle tüki põhjal viimaste
kategooriasse, kuigi pinge ja vastutus pole siin võrreldavadki VAT
Teatri “Ingel, ingel, vii mind taeva...” omaga. Tema
“sõnaraamatust
õpitud” inglise keele purssimine oli täiesti orgaaniline
– kuigi Eesti
teatrile on sügavalt omane teha labast nalja just tegelaste keele
arvel. Ta ei eristunud mängulaadilt muust külarahvast, sulades
ideaalselt harrastusnäitlejate ansamblisse, langemata aga ise kriipsugi
allapoole oma taset.
Raivo Adlase kolonel oli nii üle
mängitud, et ei oska midagi mõistlikku arvatagi. Täiesti teise
plaanita
tegelane, mõttetult sinna-tänna sebiv ja praaliv nagu multifilmikass
Jerry. Realistlikku üldpilti ta ei haakunud, meenutades kõige rohkem
leitnant Dubi “Švejkist” – aga ilma viimasele omase
heroilise
idiotismita. Margus Grosnõi kapten Fisby oleks pidanud Matvere
kõrval
rohkem esile tõusma, sest õigupoolest on Fisby loo
põhiidee kandja ehk
tootja, Sakini ainult vahendaja – aga mida sa vahendad, kui midagi ei
toodeta. Nüüd jäi ta liiga pehmeks ja iseloomutuks.
Vaid kolm
kutselist näitlejat oli nii väärt näidendi puhul
põhjendamatu ihnsus.
Kuigi harrastusnäitlejate kaasamise põhimõte ise oli igati
omal kohal
ja suuremas osas tulid nad toime. Meeste hulgas leidus päris mitu
meeldejäävat tüüpi, kes võivad olla küll
formaalselt harrastajad, aga
hingelt on profid. Neist suurim osa oli Meremäe vallavanemal Peeter
Sibulal kapten McLeanina, keda ta kehastas üsna krapsakalt. Ilmselt
lisas kuraasi äsjane läbikukkunud umbusaldusavaldus Meremäe
volikogus.
Aga mällu sööbis ka Peeter Novoseltsev autistliku vanamehena,
kelle
vaikiv väärikus mõjus ühtaegu farslikult ja elutruult.
Tähtsaim
naisosaline, äsja Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Mairi
Jõgi
Lootoseõiena jättis väliselt ja maneeridelt ühe korraliku
komöödia-geiša mulje.
Mis puutub mängukohta
iidsel postiteel
Varbuse postijaama õuel, siis minu meelest ei andnud see tükile
midagi
juurde ega võtnud ka midagi ära.
Eriti tore on aga
märkida, et
“Augustikuu teemaja” etendub ka täna, 6. augustil, kui
möödub 64 aastat
päevast, mil näidendis kujutatav armee viskas Jaapanile esimese
aatomipommi.
Õnneks mitte Tobikile.