„Kell ja haamer“ ehk kuidas saatusesse sekkuda ja aega tagasi pöörata

Rein Raua „Kell ja haamer“ ei ole halb raamat, aga selle lugemise järel on tunne, nagu tuleks autor ajas tagasi saata, et ta selle uuesti kirjutaks.

„Kell ja haamer“ on omapäraste täringute ja kaartidega õnnemäng, mille leiutas üks Viini kunstikaupmees. See levis 19. sajandil üle kogu saksakeelse Euroopa, olles eriti populaarne juutide hulgas, kuid vajus unustuse hõlma seoses väga paljude selle kogukonna ehk kultuuriruumi füüsiliste kandjate hävitamisega holokaustis teise maailmasõja ajal. Legendi kohaselt on „Kell ja haamer“ mäng, mille abil saab saatustesse sekkuda, teatud ebatõenäolise kombinatsiooni tekkides aga koguni aega tagasi keerata. Kunagi kutsus see lastes esile suurt elevust, kuid pärast holokausti ei tundunud see juutidele enam lõbusa meelelahutusena, sest päriselt ju aega tagasi keerata ei saanud. Seetõttu kadus see mäng kiiresti käibelt ja on tänaseks peaaegu unustatud.

Teema on nii intrigeeriv, et selle põhjal võinuks sündida lausa rahvusvaheline bestseller, aga Raua romaanis neist sündmustest juttu ei ole. Juudid käivad läbi ka sealt, kuid üksnes vilksamisi. Seda mängu, mille järgi teos nime sai, loomulikult tutvustatakse. Lõpuks tuleb välja, et see ongi ühendavaks niidiks, mis kogu raamatut koos hoiab – kuna seda võib arvata juba teose pealkirja põhjal, siis ei reetnud ma praegu midagi olulist.

Tegevus leiab aset Eestis ja mitmel pool mujal maailmas, sõlmpunktiks üks põhjarannikul asuv väljamõeldud mõis, 19. sajandist üle-eelmise aastani. Episoodilistes kõrvalosades esinevad (lisaks paljudele teistele) keskerakondlased ja reformierakondlased. Mainitakse isegi tegelasi nagu Trump, Clinton ja Sanders. Teravalt jookseb läbi seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla teema.

Paradoks seisneb selles, et see võinuks ilmselt olla parem raamat, kui autor ei oleks laskunud fantastikasse, vaid jäänuks rangelt usutavuse piiridesse, kuid sellisel juhul tulnuks need eri lood, mida meil lugeda lastakse, kuidagi teisiti kokku traageldada. Võib-olla see lahendamatu ülesanne oligi põhjus, miks kõnealuse romaani valmimiseks kulus kolmkümmend aastat. Raamat ei ole iseenesest halb, aga selle lugemise järel on tunne, nagu tuleks autor ajas tagasi saata, et ta selle uuesti kirjutaks, sest potentsiaal on jäänud lõpuni realiseerimata. Seda ka tehniliselt. Leidub väga hoolikalt viimistletud peatükke, aga on selliseidki, mis on justkui lihtsalt kuidagi valmis visatud. Kokkuvõttes on tase ebaühtlane.

Eelkõige tasub seda raamatut lugeda neil, kes on kiindunud ajalukku. Ilma liigsete ootusteta, sest muidu võib pettuda (täiskasvanutel on ju raske muinasjutte tõsiselt võtta). Rein Raua kaua küpsenud kakukene on küll söödav, kuid peenema maitsega gurmaanid võivad seda närides oma hambad murda.

Andres Laiapea