Vähestel inimestel peale aastaid Moskvas töötanud briti ajakirjaniku Peter Conradi on paremad eeldused selgitada, mis läks Venemaal pärast Nõukogude Liidu langemist nii valesti, et sellest ei saanudki normaalset demokraatlikku riiki. Kohtusin Peter Conradiga esimest korda 1988. aasta alguses, kui ta äsja Moskvas Reutersi uudiste­agentuuris tööd alustanud noore ajakirjanikuna saabus Eestisse laulvat revolutsiooni kajastama. Mina aitasin välismaa ajakirjanikke, tehes eri pressikeskustes vabatahtlikku tööd, ja sõidutasin Peterit oma Soomest ostetud kanakaka värvi Žiguliga mööda Tallinna ringi.

Meist said head sõbrad. Peter käis veel mitu korda Tallinnas ja mina külastasin teda Moskvas. Välisajakirjanikud olid paigutatud elama paneelmajja, mille ees oli valvuriputka – muidugi selleks, et KGB-l oleks hea neil silma peal hoida. Nende telefone kuulati pealt ja peremehe tööl oleku ajal oli korteris tuhnitud ning jäetud midagi silmatorkavalt valesse kohta – märguandeks, et KGB ees ei ole kellelgi saladusi.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel