elulugu Wendy Leigh’ esituses ja Annika Laasi tõlkes on üks jubedamaid raamatuid, mida ma pika aja jooksul üldse käes olen hoidnud. Esiteks sellepärast, et raamat suudab peaaegu täielikult mööda minna sellest, miks maailm David Bowiet tunneb – tema loodud muusikast ja tema isiksuse mõjust muusikamaailmale. Teiseks sellepärast, et raamat on kirjutatud kõige labasemas briti tabloidistiilis, kus iga lause püüab matkida ühe hingetõmbega õhinal kuulujuttu edasi laterdava inimese kõnestiili. Kolmandaks sellepärast, et kogu sisuline ja keeleline labasus on “õnnestunud” kadudeta eesti keelde transportida. Keelerütm ja lauseehitus on lihtsalt jubedad.
