25.04.2008, 00:00
Kes teab, kus asub Carriacou?
Iidsete meetoditega tehtud rummi ja leivaviljast keedetud rohelist suppi käis pisikesel Kariibi saarel maitsmas Kärt Seppel.
“Kas kõik eestlased on samasugused rändurid?”
küsis meilt taanlasest merekaru Dave, kui Tobago Keys ankrusse
heitsime. Hetkelise mõttepausi järel noogutasin jaatavalt, sest
eestlased on ju meremehed. Ausalt öeldes kadestasin taanlase otsust 24
aastat tagasi Carriacoule kogu oma elamisega ümber asuda.
Kes
meist ei igatseks elada maapealses paradiisis, mille lipukirjaks “more
relaxing”? Olles Grenadal, püüdsime taksojuht-giid Winfieldilt
uurida, et mis võiks olla meie järgmise sihtpunkti, Carriacou
tõmbenumbriks. Vastus kõlas lihtsalt ja veenvalt: “This
island is more relaxing!” Pahvatasime naerma, sest Grenadast
“relaximat” kohta on raske ette kujutada.
Kariibi mere
saartel Grenadal ja Carriacoul puuduvad sellised meie argipäeva sageli
iseloomustavad mõisted nagu stress, paha tuju, kaamos, kurbus ja
masendus. Ainukeseks hädaohuks on juulist oktoobrini möllata
võivad orkaanid.
Eelmine “hurrikaan” Ivan
laastas paradiisisaari koletu jõuga aastal 2004 ning siiani taastuvad
Grenada ja Carriacou hävitustööst. Kui katused ja majad
taastatakse ruttu, siis saarte visiitkaarti – muskaatpähkliistandusi
– nii ruttu elustada pole võimalik. Grenada on tuntud ka nime all
“The Spice Island”, sest ta toodab terve kolmandiku maakera
muskaatpähklivarudest.
Lisaks kasvavad tillukestel saartel
kakao, vanill, kaneel, loorber, kohv ja ingver. Loomulikult kasvatavad tufiga
segunenud viljakad mustmullad veel banaane, tsitrusi, kookospalme, papaiat, aga
sama hästi võrsuvad ka kapsas, porgand, kartul ja bataat.
Omapäraseimaks viljaks võib pidada rohelise ümmarguse palli
sarnast leivavilja (Artocapus altilis), mis kasvab puu otsas ning
söögiks tarvitada kõlbab ainult praetult või keedetult.
Puul on ka teine väärtuslik otstarve, nimelt kogutakse koort
kraapides lateksit, mida läheb vaja kaluripaatide takutamiseks, aga
kõlbab kasutada ka reuma, diabeedi ning põletushaavade raviks.
Ära märkimata ei saa jätta ka kautšukipuud ega veekogudel
parasiteerivat vesihüatsinti. Vesihüatsindi koduks on Hiina,
kunstlikult sisse tooduna on kauniõielisest ujuvast taimest saanud
tõeline nuhtlus. Näiteks Orinoco jõe deltal ummistab taim
indiaanlaste veetänavaid. Alati ei ole ilu just kasulik.
Külaskäik rummitehasesse
Vulkaanilise
tekkega Väikestel Antillidel valitseb troopiline passaatkliima,
mägedes on säilinud troopiline vihmamets. Vihmaperiood kestab juunist
detsembrini.
Grenadat peetakse mahajäänud
põllumajandusmaaks. Inglastest plantaatorite omaaegset hiilgust
mälestavad džunglisse mattunud endiste mõisate mahajäetud
müürid. Tahtmatult tõmban paralleeli Lars von Trieri
“Manderlay” sündmuste arenguga. Kolm ajahambast puretud
šokolaadikarva mutikest püüavad endises maitseainete tehases
etendada noorusaegade töövõtteid. Tasuks ostan neilt kotikese
kakaod ja muskaatpähkleid.
Igahommikune vihm muudab
kastmise üleliigseks, õhutemperatuur on aasta ringi +30 °C,
vesi +28 °C. Jääb üle ainult saak puu otsast alla raputada
ja nii kogu aasta.
Suhkruroost aetakse rummi (75 kraadi)
täpselt samamoodi nagu 1710. aastal inglastest plantaatorite ajastul.
Kõik on meie mõistes ülimalt öko – tohutu
vesiratas ajab ringi pressi, suhkruroo mahl voolab vannidesse
käärima. Pidevas rummiaurus väga sogast ollust ühest
raudpajast kulbiga teise tõstev mees teeb oma tööd samamoodi
nagu tema Aafrikast toodud esivanemad kolmsada aastat tagas
i. Imelikul kombel laguneb just meie silme all sajandeid vastu pidanud vanker,
millega mööda relsse laiakslitsutud suhkruroogu ahjudeni veetakse.
Vankri päevinäinud rattad vajuvad vanadusnõtruses
kokku. Atleetlike musklitega mustad mehed püüavad kõigest
väest vanakest püsti upitada, kuid see ei õnnestu.
Saarte algasukad aravakid (ka tainod) hävitati sõjakate
kariibi hõimude poolt, kes saabusid saartele Venezuela vihmametsadest
Orinoco jõe delta aladelt. Kolumbus nimetas piirkonda
Lääne-Indiaks. 1609. aastal üritasid Briti kaupmehed asutada
kolooniat, kuid kariibid sundisid nad tagasi. 1650. aastal saabusid
prantslased, millele järgnesid konfliktid brittidega. 1762. aastal
haarasid lõplikult võimu britid. Iseseisvus saavutati 1974.
aastal, millele järgnesid kaks sõjalist riigipööret 1979
ja 1983. Seejärel tungisid riiki USA väed ning moodustasid uue
valitsuse. Grenada kriisist räägiti ju meiegi välispoliitilistes
kommentaarides.
Grenada pealinna Saint George’i
(elanikke 36 000) ajaloomuuseum pühendab oma põhiväljapaneku
orjade müügikuulutustele. Pärisorjad said vabaduse 1833.
aastal.
Tähelepanuväärseimaks eksponaadiks osutub
Napoleon Bonaparte’i naise Josephine’i marmorist vann.
Tänavapildis äratavad kohalikud elanikud tähelepanu
eelkõige säravate soengutega.
Rastapatsid lehvivad igas
variatsioonis, tohutu turbanina ümber pea mässitult ning
eredavärviliste rahvusvärvides kudumite sisse pakitult. Igaüks
püüab oma ereda välimusega teisi üle trumbata,
mõisted “hängimine ja tšillimine” on sealsamas
tekkinud. Olles piisavalt maailmas ringi vaadanud, võin julgelt
väita, et rõõmsamaid, heatahtlikumaid ja soojemaid inimesi
grenadalastest on raske leida. Vabad tseremoniaalsusest, oma lapselikus
siiruses, toimetavad kohalikud meie mõistes alati natuke aeglaselt, kuid
sellega harjub kiiresti. Nii tulebki õhtusöögil hotelli
restoranis poolkirjaoskamatu ettekandjaneiu juba kolmandat korda tutvuma meie
viieliikmelise seltskonna meeleoluga, sealsamas tõdedes, et
“toiduga läheb veel natuke aega”. Oleme juba poolteist tundi
oodanud “täna püütud kala”.
Kohaliku köögi eripäraks peetakse rohket maitseainete
kasutamist, aga mina seda küll eriti ei tundnud. Ainukese erandina
sattusin suurest magusaihalusest ostma mangomoosi, mida oli väga osavalt
maitsestatud tšillipipraga. Traditsiooniliseks roaks on
“kalaloo” supp, mis meenutab meie hernesuppi. Tolle leivaviljast
keedetud rohelise olluse sees hulbivad bataaditükid, klimbid ja veel
midagi, mille päritolu jääbki segaseks. Supp pärineb orjade
igapäevamenüüst, aga ega meiegi talupoegadest esivanemate
igapäevatoit maitserõõmu pakkunud.
Parima
roana nautisime tainas paneeritud lendkala ning omade meeste püütud
ahvenalaadseid “kohalikke söögikalu”.
Rannaäärne paadimees grillib vahel omapüütud homaari.
Väheseid avalikke söögikohti tuleb enne tulekut teavitada,
kohalikud külastavad ainult putkalaadseid õllekaid. Valgeid satub
saarele üsna vähe, kui mitte arvestada kruiisilaevadega tunnikeseks
Saint George’is peatuvaid USA vanureid. Enamik hiigellaevade asukaist
maale ei astu.
Amfiibinimesed ja merihobud
Üksikud seiklejad paradiisirandu veel reostada ei suuda. Maailmas
randade tipp-10 hulka kuuluv Grande Anse väärib oma tiitlit.
“Ülerahvastatud” päeval leiab kolmekilomeetriselt rannal
t sadakond inimest. Türkiissinine meri peidab endas täiuslikke
korallriffe. Pidevalt soolases merevees hulpides muutub nahk siledaks, riiete
järele enam vajadust pole. Kariibi merel olen kohanud
“amfiibinimesi”, neid, kes kingi üldjuhul ei kanna, sest
päev läbi merel olles pole neid enam tarvis. Nii hoiavad varbad juba
nõnda harali, et varbaid on parem nimetada lestadeks.
Elu vees on täiuslik. Minu all liivasel põhjal ujuvad
graatsilised raid, samuti kilpkonnad. Korallriffide papagoikala maigutab
sõbralikult oma nokataolise suuga. Lasen end voolul kanda tumesiniste
iluduste – ingelkalade keskele, tunnen juba endki poolenisti kalana.
Kalmaarid jõllitavad oma rõngassilmadega, kanisterkalad torutavad
huuli. Eriti armsad on meriliblikad, kes pika pintsetitaolise suuga ampsavad
rifilt väikeloomi.
Kuna liiklus on vasakpoolne ja
suunaviitasid leidub vähe, polnud ükski kolmest eesti mehest
nõus autojuhi ametit enda peale võtma. Õnneks tegelevad
kõik väikebusside juhid hobikorras giidindusega. Meie esimene
bussijuht teatas juba enne sõitu siiralt, kuivõrd
rõõmus ta on, et saab olla meie bussijuht. Ringreisi ajal tundus
mulle, et bussijuht tunneb kõiki saare elanikke, tavaliselt tuututas ta
igale vastutulijale, väärikaimate persoonide puhul peatas ta auto,
ise öeldes, et on väga populaarne mees.
Grenadalt
Carriacoule saab nii praami kui lennukiga. Sealt edasi väiksematele
saartele ainult kaluripaatidega, meie reisisihtideks olid Sandy Island, Union
Island ja Tobago Keys. Union Island kuulub hoopiski teise riiki nimega Saint
Vincent ja Grenadiinid, riik moodustub rohkem kui 600 saarest ning laiust. Meie
küsimusele piiriületuse formaalsuste kohta teatas kohalik paadimees
imestades, et keegi pole kunagi ühtki piirivalvurit näinud. Kergelt
merehaigeks jäävatele isikutele on pisikese paadiga seilamine raske
katsumus. Kahe-kolmemeetriste lainetega risti kokku põrgates tuleb
väikeses lamedas paadis kehastuda pehmeks limukaks, sest regulaarselt
pingi kohal õhus hõljudes ja soolase lainega vastu pead saades
kaotavad kipitavad silmad ajuti nägemisvõime. Õhtuti
horisontaali visates kõigub tuba nagu lõbustuspargi kiigel.
Laavatufist ja peeneks hekseldatud korallipurust rannaliiv on
üldiselt hallikas, kohati kollane, aga vahel ka süsimust. Kui end
inimtühjas rannas liikumatuks moondada, muutud kohaliku fauna jaoks
ohutuks ning rannakrabid kühveldavad oma hommikuse suurpuhastuse
käigus sulle liiva otse selga.
Igal õhtul
pikeerivad kaldalähedase vee kohal õhtusöögi otsingutel
siinsete lindude bossid – pelikanid. Nad moodustavad
mitmekümnepealisi parvi ning annavad oma sukeldumistega õhtustele
rannasistujatele toredaid etendusi.
Piraatide paradiis
Kus siis veel kui mitte siin, Tobago Keysil, nägid
maailmamerd seilanud piraadid ka enda jaoks paradiisi. Tuulevarju pakkuvate
väikeste künkataoliste saarte juures oli hea ankrusse heita ja
ohvreid varitseda. Pole siin haisid ega kiskjalikke maismaaloomi.
Rohekilpkonnad mõjuvad sõbralike seltsilistena. Õhtuti
ilmuvad küll sääsed, keda võib pidada koos
merisiilikutega ainukeseks ohuallikaks. Tobago Keysil ongi filmitud
“Kariibi mere piraadid”, saarte vahel seilavad siiani musta lipu
lehvides mõned filmi tarbeks ehitatud piraadilaevad.
Liivarannad vahelduvad mangroovirandadega, neis omapärastes
ökosüsteemides elavad minu lemmikud – merihobukesed. Suuri
roosasid teokarpe on nii palju, et neid kasutatakse aedade ehitamiseks, meie
mõistes on teokarbid lihtsalt kivide aseaineks. Minu tarbekunstniku
silmadele pakkus
rõõmu rahvusvärvide kasutamise vaba fantaasia.
Rohe-kolla-punaseks olid värvitud nii teeäärsed
bussiootepaviljonid, munakivid, telefonipostid kui ka kaunitaride
varbaküüned.
Elame Carriacoul 20 meetri kaugusel
merest asuvas villas, vaid meie käsutuses oleva 300meetrise liivase
rannariba ääres, otse mahajäetud laimimahlatehase naabruses. Kui
joogivesi tuleb taevast, siis kasvab mahl puu otsas, nii on lihtne ise jooki
valmistada. Viljad on suurte apelsinide sarnased ja eriti mahlased.
Majasõpradeks võib pidada erivärvilisi sisalikke ning
vaaraosipelgaid, aias jalutab ringi erkroheline iguaan, lendab koolibri. Kogu
lopsakas loodus õitseb, kobrutab ja peab pidu, tohutud punased
õied pimestavad silmi.
Koju jõudes tervitas meid
nelja-aastane poeg oma versiooniga isamaalisest laulust, mis kõlas:
“Ei neegrid, ei palmid ei kasva me maal, see maa, kus palju vahvust ja
kiidan lauluga ...”.