Kevadine annus paljast ihu
Tavaliselt arvatakse erootilise kunsti alla sellised teosed, millistes kujutatakse inimest, kes on ümbritsetud sellise emotsionaalse informatsiooni väljaga, mis suunab vaataja mõtted, tunded ning kujutluspildid seksuaalsuhete valdkonda.
Teet Veispak
“Lust och last” (Iha ja pahe)
Rootsi Rahvusmuuseum
Södra Blasieholmshamnen, Stockholm
>24.3–14.8.2011
“Minu erootika”
Rakvere Näitustemaja
Tallinna 3
29.4–31.8.2011
Sel kevadel avati erootilise kunsti näitused nii siin- kui sealpool Läänemerd. Rootsi Rahvusmuuseumis Stockholmis on alates märtsist võimalik vaadata mahukat näitust “Lust och last” (“Iha ja pahe”) ja aprilli lõpus avati Rakveres näitus “Minu erootika”, mõlemat saab külastada suve lõpuni.
Kahe näituse teema on küll sama, kuid on ka olulisi erinevusi. Blasieholmenil asuva Rootsi Rahvusmuuseumi, 1866. aastal avatud, kuningriigi ühe olulisima kunsti- ja disainimuuseumi uhkeid kõrgete lagedega saale täidab kunst mitmest sajandist. Esindatud on nii Prantsuse (François Boucher, Jean-Honoré Fragonard) kui Madalmaade maalikunst (Frans Floris, Jan Massys), tuntud flaamid Peter Paul Rubens ja Jacob Jordaens, ja loomulikult rootslased ise (Lars Nilsson, Gisela Schink).
Tööd pärinevad peamiselt Rahvusmuuseumi kogudest, kokku on eksponeeritud üle 200 ühiku maali, skulptuuri, joonistusi, videoid, fotosid.
Teet Veispak, Rakvere näitusemajas avatud “Minu erootika” kuraator, on näitusele valinud peamiselt viimastest aastatest pärinevad tööd, erandiks Leonhard Lapini sari “Suprealism” (1995–2005). Osa töid on valminud spetsiaalselt “Minu erootika” jaoks, näiteks Maarit Murka “Märgistatud I–II” (2011). Veispaku kureeritud näitusel domineerib selgelt maalikunst.
Kriitikute pahameel
Stockholmi näitust on praeguseks juba üsna palju kritiseeritud – muuseum on välja läinud kommertsedu peale ja kunstilised aspektid on jäetud tagaplaanile, “Iha ja pahe” väljapaneku ja selle ülesehituse kaudu muudetakse kõik paheks, isegi kirest saab pahe, ekspositsioon võimendab veelgi naisekeha objektistamist ja meheliku pilgu hegemooniat, kriitilised tööd on segatud fantaasiapiltidega ja seeläbi kaob kriitiline vaatenurk sootuks jne.
Näituse pressitekstis seisab: ““Iha ja pahe” näitab, kuidas seksuaalsust, voorust ja pattu on alates 16. sajandist kuni tänapäevani kunstis kujutatud. Kuidas on muutunud ebamoraalseks peetava piirid sajandite jooksul? Tule ja katseta iseenda piire!” Ja veel: “Näitus ei püüa määratleda, mis on vale, mis õige. Kõigil on õigus iseenda jaoks defineerida mõisted iha ja pahe ning alati on vaataja otsustada, kus tema isiklikud piirid paiknevad.”
Seega võib vahest järeldada, et näituse koostajail puudub ambitsioon tõstatada tõsisemaid küsimusi, otsida neile selgeid vastuseid, vaadelda erootikat läbi sajandite kriitilise pilguga. Pigem on toodud ports kunsti vaataja ette ja antud kõigile vaba voli sellega suhestuda enda kogemuste, arusaamade ja moraalinormide kaudu.
“Minu erootika” ümber valitseb suhteline vaikus. Kas selle põhjuseks on kunsti viimine pealinnast välja, väikelinna, kuhu jalgsi minna ei jaksa ja trammiga sõita ei saa, või ei paku erootilise kunsti näitus lihtsalt enam eriti kõneainet, ei julge kindlalt väita. Kuraator Veispaku “Minu erootika” pressiteates on näituse eesmärgina välja öeldud “pidades silmas tõsiasja, et erootilinegi kunst on ajastuspetsiifiline, sõltudes ühiskonnas valitsevast mentaliteedist, selle filosoofilistest ja religioossetest arusaamadest ning aktsepteeritud seksuaalkäitumise normidest, huvitab meid seoses antud näitusega küsimus, milline on erootilise sisuga kunsti väljunud tänases Eestis”.
Oma kuraatoripilgu ja -kogemuste kaudu ta seda publikule näitabki, tuues vaatajate ette noori ja vanu, klassikuid ja algajaid, maali ja installatsiooni.
Tagumikud siis ja praegu
Näitusel “Iha ja pahe” domineerivad mütoloogilised ja allegoorilised süžeed, samuti on mitmete tööde aineseks Piiblist pärit lood. Kui teemaks poleks erootika, jääks küllap osa neist töödest suurema tähelepanuta. Minu meelest on mütoloogiaga siinkohal pisut üle pingutatud. Sarnaste süžeede kordamine (näiteks lugu Argose kuningatütrest Danaest, kelle juurde peajumal Zeus/Jupiter tuleb kuldvihmana, esineb neljal korral) ei anna vaatajale otsest lisaväärtust (kui välja arvata võimalus imetleda meistrite käsitööoskust, uppuda suurtesse formaatidesse).
Siinkohal tasub meenutada, et kuni 19. sajandini, mil loodi esimesed kunstimuuseumid, paiknesid need kunstiteosed ostjate ja tellijate eraruumides, pakkudes silmailu omanikule ja tema meessoost külalistele. Paljad kehad ei olnud mõeldud avalikult näitamiseks. Rahvusmuuseumi näitus esitleb tervet plejaadi naiste istmikke, teiste seas Johan Tobias Sergeli (1740–1814) Weizenbergi skulptuure silme ette toov marmorist “Venus aux belles fesses”(“Ilusa tagumikuga Venus”).
Näituse kokkupanijate soov luua vastandusi, suunata vaatajat sajandite jooksul naisekeha kujutamises aset leidnud muutustele mõtlema tuleb ehk kõige ilmekamalt esile Jacob Jordaensi (1593–1678) suureformaadilise maali “Lüüdia kuningas Kandaules näitab Gygesele oma naist” ja Gisela Schinki (sünd. 1968) 1500 tükist koosneva kuue meetri kõrguse fotokollaaži “Vem vore jag om jag inte försökte” (“Kes ma oleks, kui ma ei püüaks”) puhul.
Schinki kollaažil turnib seksikates stringides pringi tagumikuga naine üles mööda raamaturiiulit. Ja tõepoolest – võrreldes Jordaensiga on uued nii meedium kui kriitiline lähenemine naisekeha üleekspluateerimisele tänapäeva ühiskonnas, nii reklaamis, filmis kui meedias üleüldiselt. Raamaturiiul lisab uue dimensiooni, tuues mulle kohe meelde kunagi kingituseks saadud raamatu – “Naised, kes loevad, on ohtlikud” – ja pähe lööb 2010. aastal Nobeli preemia saanud kirjaniku Mario Vargas Llosa tsitaat: “Selle eest, et praegusel ajal veel üldse kirjandust avaldatakse ja müüakse, tuleb tänada naisi.”
Mille eest veel naisi tänada võiks, näete vahest näitusel neid töid vaadates.
Boucher Rakveres
Rakvere “Minu erootika” on mänglevalt hea näitus. Oma mitmekesisuses ei muutu eksponeeritud erootika ja kohati pornolegi lähenev väljapanek tüütuks, ei ole tunda liigset punnitamist ega vajadust provotseerida provotseerimise pärast. Veispak on läinud kindla peale, tuues kohale nimed nagu Merike Estna, Tiit Pääsuke, Maarit Murka, Ado Lill. Estna kevadiselt isiknäituselt “Voyeur” on pärit neli tööd, mis ka täiesti uues koosluses väljapanduna mõjuvad uskumatult värskelt ja näitavad kunstniku käekirjas toimunud arengut.
Tiit Pääsukese käesoleva aasta numbrit kandvad neli maali, nende seas “Boucher’ palett” ja “Palett tagumikuga”, annavad tunnistust kunstniku klassikustaatusest ja on “Minu erootika” tõelised pärlid oma värvigammas, peenes pintslitöös ja hillitsetud erootikas. Ja loovad Prantsuse kunstniku François Boucher’ kaudu omamoodi sideme Stockholmi näitusega – erootika on ja jääb universaalseks.
Naine metsas ja peata mees
“Iha ja pahe” ühed huvitavamad tööd on rootslase Lars Nilssoni (sünd. 1956) omad. Näituse esimesse saali on paigutatud Nilssoni installatsioon “He was an Assman, I guess” (“Ta oli arvatavasti persemees”, 1997), mis oma sürrealistlikus lõbususes mõjub allegooriate ja mütoloogiate keskel eriliselt värskendavalt.
Pea ja käelabadeta ülikonnas mees istub tugitoolis, ümbritsetuna muuseas Churchilli sigaritest, ajakirjadest GQ ja L’Uomo, toasussidest, raamatust “Art is Easy”, linnakaardist , tühjadest pudelitest laual ja põrandal. Assman, või täiesti tavaline mees oma harjumuspärases keskkonnas, kellel puudub kahjuks pea ja seega võimalus jõllitada laes rippuvat seitset harkjalgadega naisetorsot. Nilssoni installatsioon annab uue, vaimukalt esitatud vaatenurga meheliku pilgu ja selle objekti, alasti naise temaatikale – kas vaataja peab alati olema just mees?
Teine Nilssoni töö sel näitusel täiesti ehmatab oma sugestiivsuses, mida sõnade abil on keeruline edasi anda. Videoinstallatsioon “Vid mitten av min levnadsbana fann jag mig i en mörk skog” (“Oma karjääri keskel leidsin end pimedast metsast”, 2002) kujutab sünges ürgmetsas lebavat modellimõõtu alasti naist, kes ennastunustavalt masturbeerib.
Kui te olete näinud äsja natsiteemaliste väljaütlemiste tõttu Cannes’ist pagendatud Taani režissööri Lars von Trieri kõmu tekitanud filmi “Antikristus”, siis teate, milline on Nilssoni naist ümbritsevas keskkonnas valitsev meeleolu. Kui ei ole, siis soovitan vaadata. Nilssoni video ees peeti ühele õpilaste rühmale loengut. Oma olematu rootsi keele oskuse tõttu jäin jutu sisust küll ilma, kuid kohe, kui õpetaja loengupidamise lõpetas, jooksid teismelised poisid ninapidi metsa ja toppisid oma sõrmed sinna kus video peategelase omad. Interaktiivne näituseelamus.
Muide, näitust tutvustavas brošüüris julgustatakse ka lapsevanemaid oma võsusid näitust vaatama tooma, klausliga, et oldaks valmis vastama piinlikele küsimustele. Seksuaalkasvatus ja kunstisaali külastamise kaksikpakett, miks mitte?
Ohtlik erootika
“Iha ja pahe” võtab Rahvusmuuseumis enda alla mitu näitusesaali, millest üks kujutab endast omamoodi kurioosumite kabinetti. Vitriinidesse on laotud seksuaalsusega seotud esemeid (eri materjalidest dildod, rinnanibud), seinad on kaetud erootiliste, kohati pornograafiliste joonistustega, klaasi tagant võib leida maali palja tagumikuga nunnast ja Åsa Jungneliuse (sünd. 1975) klaasskulptuuri “Snippan” (21. sajandi algul kasutusele tulnud rootsi slängisõna naise suguelundi kohta) (2003).
Katrine Helmersson (sünd. 1958) on aga esindatud tööga “La Veuve I–VI” (1992), mis koosneb kuuest hambajälgedega kipsfallosest. Helmerssoni tööd saatev tekst ütleb, et kunstnik on saanud mõjutusi Rooma fallilistest amulettidest ning et tema objektid representeerivad haavatavust ja sügavaimalt väljendatud kirge. Näritud kipspulki vaadates tuleb mul esimese hooga pähe kõike muud kui need hambajäljed sinna tekitanud tõeline kirg, kuid mõte tundub humoorikas sellest hoolimata.
Ja ma ei saa siinkohal mööda minna kodumaise “Minu erootika” näituse ühest eksponaadist. Selleks on Nadežda Tšernobai (andke mulle andeks, aga see on töö pealkiri) “Karvane hammastega vitt” (2010), mis ehk autorite teadmata võiks moodustada Helmerssoni “La Veuve’iga” kaksikteose. Tšernobai töö kujutab endast põrandalambilaadset eset, mille kuppel on kaetud musta karvaga ning milles paiknevast valgustatud avausest paistab töövalmis hiirelõks...
