Kinoteater tuleb tagasi
Teoreetiliselt võiks Eesti kõige tähtsamaks platsiks pidada pealinna Vabaduse väljakut, mis praegu funktsioneerib - tõsi küll - parklana. See koht peaks vähemalt ideaalis olema sümbol iseseisvusele, meeldiv paik kokkusaamisteks, väärikas keskkond paraadideks ja leinamisteks ning seda ümbritsevad majad arhitektuuriteosed. Kuid nagu kirjutab Karin Hallas-Murula, Eesti Wabariigi esimese suurema ehitisena ei kerkinud siia mitte mõni väärikas valitsushoone, vaid läti arhitekti projekteeritud juudi kino: ""Kas pole meil tähtsamaid ehitisi ees, mille pärast maksaks seda platsi veel hoida!" hurjutas Ants Laikmaa, kui Fallsteini luksuskino Gloria Palace 1926. aastal avati. "Väljast nagu sünagoog, seest nagu õigeusu katedraal," ilkusid teravkeelsed, kuid keset madalaid puumaju võis toretsev Gloria Palace end tollal tõepoolest katedraalina tunda."
Praegu tegutseb selles 1926. aastal valminud Riia arhitekti Fridrihs Skuji?ši kavandatud pseudoportikuse, kuulidereaga sakmestiku ning katusetornikestega ehitud fassaadi taga Vene Teater. Fassaadireljeefide autoriks on muide Jaan Koort.
Mart Kalm on leidnud, et Riias oleva Splendid Palace'i eeskujul ehitatud Royal-Filmile kuulunud kino võisid teisi ideaale omavad Eesti arhitektuuriringkonnad ju kritiseerida, kuid tegelikult sobis selline unelmate arhitektuur kino olemusega: "Tagantjärele on tore, et meil, küll hilinenult, kuid üldse sellist mondäänset historitsismi leidub."
Siinkohal võiks aga Kalmule vastu vaielda, sest pseudobaroki asemel võinuks 1920. aastate lõpul efektse sisearhitektuuriga kino projekteerida pigem art déco's, stiilis, mis sai tollel kümnendil moodsate kinoteatrite ja tantsulokaalide põhiliseks kujundusstiiliks Lääne-Euroopas ja USAs. Kui väliselt meenutab Gloria Palace näituseväljaku paviljoni või stiliseeritud kinotelki, siis seest on ta ju 1880.-90. aastate eklektika võtmes. Teisest küljest aga ongi ehitis huvitav just oma ausa provintsliku maitse(tuse) poolest. Eriti pärast Herbert Johansoni - Eugen Habermanni projekteeritud ekspressionistlikku Riigikogu hoonet (1920-1922) sümboliseerib Gloria Palace'i kui avaliku hoone stiil tagasipöördumist minevikku. Keldrisse rajatud tantsulokaali Dancing Palace Gloria sisekujundus oli märksa kaasaegsem ja mondäänne selle sõna õiges mõttes.
755 kohaga kinoteatrit teatriks teha polnud 1944. aasta hilissügisel (esmalt mängis seal ilma oma majata "Estonia") sugugi keeruline, sest filmi vaatamine esinduskinos tähendas enne sõda elegantset väljaminekut. Gloria Palace'i mindi ikka pidulikus riides ennast näitama ja teisi vaatama, head saateorkestrit kuulama (kuni helifilmi tulekuni), eliitrestorani Dancing Palace Gloria (hilisem Astoria) aega viitma. Sealhulgas anti üleriided garderoobi - nagu praegu teatris.
1948 lõid nõukogude okupatsioonivõimud samasse majja käsukorras Vene Teatri ning kino läks lõplikult hingusele. Nüüd on seda meeldivam teada, et endine Gloria Palace kui kinoteater elustub taas sügisel, mil PÖFF hakkab seal seansse korraldama. Tänu uutele mugavatele saalitoolidele ning rõdu põranda kalde kõrgendamisele on vanas kinoteatri saalis väga mugav nii teatrilavastusi kui ka filme vaadata. Rõdule rajati ka neljakohalised loožid. Nähtavus on igast reast hea.
Nüüd on teater renoveeritud: kullakarvaline vana osa korda tehtud, toretsevad koridorisalongid re staureeritud, hinnalised ja Tallinnas haruldased historistlikus laadis seinamaalid välja puhastatud, saalilühtrid parandatud ning saali taha uus tagasihoidlik korpus juurde ehitatud.
Kogu restaureerimis- ja juurdeehitusprojekti juhtinud arhitekt Ra Luhse ütleb, et protsess on olnud väga pingeline. "Mina olen ainus, kes on algusest lõpuni olnud selle projekti juures. Meeskond on mitu korda vahetunud." Algul oli jutt ainult vana maja korrastamisest, kuid lõpuks saadi luba ka juurdeehitiseks. "Eriti rahul olen, et sai teha uue lavatorni," ütleb Luhse. Nüüd on teatril ka black box, uus proovisaal ning rohkem manööverdamismahtu. Et on püütud leida igalt poolt lisapinda, on vahelaed mõnel pool madalad ning ruumid kitsad, kuid midagi silma häirivat siin küll näha pole.
Luhse sõnul oli tegelikult valida kahe tee vahel: kas läheneda täiesti uut moodi või püüda taastada algupärane kujundus. Lõpuks otsustati viimase - ja ilmselt kallima variandi kasuks. Ka slaaviliku maitsega teatripublikule peaks lopsakas dekoor ja taimornamendid mokka mööda olema.
Renoveerimistöödel hoidis kätt pulsil Aivar Oja, üleminekuosa sisearhitekt on 2004. aastal kunstiakadeemia lõpetanud Riin Luuk ning tagumise osa autoriks Piret Bender. Üldisest kompotist veidi väljas on maapinda "uuristatud" puna-kuldne-must-valge restoran. Seal näeme sepistatud kaminat ("Peaks seostuma puskariaparaadi ja vene muinasjutuga, kus Ivan ahjuga sõitis," selgitab kujundaja Margus Sulengo), metallraamis peegleid ning teatri androgüünset vapilindu "kukkgreifi".
Teatri uues kohvikus ja garderoobis domineerib aga pigem minimalistlikum joon, millele vastandub mustrilise klaasiga trepi piire. Interjööris rõõmustavad silma paljud läbimõeldud komponendid: mustriline põrandakate, garderoobide madalad sohvad, lühtritaolised laelambid. Kuid sarnaselt riikliku teatri koduleheküljega valitseb keeleline segadus teatriruumide siltides. Lubamatu on, et koduleheküljel on ainult pealkirjad eesti keeles. Majas on uksesildid eesti keeles, kuid KASSA asemel KACCA ja näitlejate nimed kirillitsas. Nii mõnegi töötaja (k.a infoletis) eesti keelest aru saamine on pea olematu.
Kokkuvõtteks - vaatamist on endises kinoteatris Gloria Palace palju: kvaliteetne kullatud stukkdekoor, baroklikud laemaalid ja seinamaalingud, stiilne neorokokoo salongimööbel. Tuleb vaid loota, et ka Vene Teatri kunstiline tase jõuab ehituskunstile järele.
