18.05.2007, 00:00
Kloonigem juhte
“Minu Leninid”;Eesti, 1997. Idee Ott Sandrak, Hardi Volmer. Stsenarist Toomas Kall. Režissöör Hardi Volmer. Operaator Arko Okk. Kunstnik Toomas Hõrak. Kostüüm Hannes Võrno. Heli Ivo Felt. Produtsent Mati Sepping. Mängivad Viktor Suhhorukov (Lenin), Üllar Saaremäe (Aleksander Kesküla), Helene Vannari, Janne Ševtšenko, Andrus Vaarik, Indrek Taalma, Peeter Volkonski, Peeter Laurits, Lauri Nebel, Jüri Järvet junior, Eero Spriit, Sulev Luik, Omar Volmer.;Faama Film ja Lenfilm. 96’.
SUPERLENIN: Viktor Suhhorukov. RONALD RAJAMÄGI
Eestlased olid revolutsionäärid eelmise sajandi
algul, enamik Estljandskaja gubernija ja Lifljandskaja gubernija asukaid tahtis
tollal kukutada tsaaririiki, igaüks omal moel ja oma ideaalide nimel.
Hiljem viimistles Stalin russkaja revoljutsijat juba ilma eestlasteta.
Filmi idee autorid Ott Sandrak ja Hardi Volmer on endi jaoks avastanud poliitilise suurseikleja Aleksander Kesküla (1882–1963), kes oli üks Lenini Venemaale saatjaid – plommitud vagunis läbi Esimese maailmasõja rinde. Saksamaa valitsus maksis selle kinni, kuna tahtis Venemaal tekitada maksimaalset segadust. See tal õnnestus. Lenin oli 1917.aasta veebruaris, kui tsaar kukutati, Šveitsis. Tema teooria järgi pidid arenenud Euroopa riikide sõdurid niipea, kui neile relvad kätte jagati, kohe hakkama tulistama oma maa kodanlust. See teooria ei toiminud. Ent ühel hommikul tõi Krupskaja värsked ajalehed. “Volodja, Peterburis on revolutsioon!” kiljatas ta. Nüüd tuli kiiresti Venemaale pääseda.
Sandrak ja Volmer mõtlesid välja Lenini teisikute kooli. Revolutsioonijuht peab jääma igavesti elama. Naljad suure juhi ja õpetaja teisikutega (stsenarist Toomas Kall) on kunagiste jumalate pila. Miskipärast aga tahavad filmitegijad revolutsioonitsirkust teha vaid punase klouniga, kelle nimeks Volodja (Viktor Suhhorukov, kes mängib lihtsalt suurepäraselt). Aga Keskülast (Üllar Saaremäe) saanuks suurepärane valge kloun Aleksander. Aleksander tahtis “Eesti piiri vastu Hiina müüri!”. Euroopa Liit olnuks siis ehk nii kaugel!
Filmi idee autorid Ott Sandrak ja Hardi Volmer on endi jaoks avastanud poliitilise suurseikleja Aleksander Kesküla (1882–1963), kes oli üks Lenini Venemaale saatjaid – plommitud vagunis läbi Esimese maailmasõja rinde. Saksamaa valitsus maksis selle kinni, kuna tahtis Venemaal tekitada maksimaalset segadust. See tal õnnestus. Lenin oli 1917.aasta veebruaris, kui tsaar kukutati, Šveitsis. Tema teooria järgi pidid arenenud Euroopa riikide sõdurid niipea, kui neile relvad kätte jagati, kohe hakkama tulistama oma maa kodanlust. See teooria ei toiminud. Ent ühel hommikul tõi Krupskaja värsked ajalehed. “Volodja, Peterburis on revolutsioon!” kiljatas ta. Nüüd tuli kiiresti Venemaale pääseda.
Sandrak ja Volmer mõtlesid välja Lenini teisikute kooli. Revolutsioonijuht peab jääma igavesti elama. Naljad suure juhi ja õpetaja teisikutega (stsenarist Toomas Kall) on kunagiste jumalate pila. Miskipärast aga tahavad filmitegijad revolutsioonitsirkust teha vaid punase klouniga, kelle nimeks Volodja (Viktor Suhhorukov, kes mängib lihtsalt suurepäraselt). Aga Keskülast (Üllar Saaremäe) saanuks suurepärane valge kloun Aleksander. Aleksander tahtis “Eesti piiri vastu Hiina müüri!”. Euroopa Liit olnuks siis ehk nii kaugel!
taies **
huumor ***
märul *
põnevus *
tunded
erootika
huumor ***
märul *
põnevus *
tunded
erootika
Hardi Volmer, mitmekülgne kunstnik ja filmirežissöör sündis 8. novembril 1957 Pärnus ajaloolase ja kunstniku peres. Lõpetas Pärnus keskkooli, õppis tehnikakoolis rätsepaks, lõpetas kunstiinstituudi 1985 teatrikunstnikuna. Aastast 1979 rokkansamblites Päratrust, Turist, Singer Vinger.
Režiidebüüt Tallinnfilmis koos Riho Undiga nukufilmiga “Imeline nääriöö” (1984), mis õieti on jõulufilm. Lavastanud kümme nukufilmi (sh “Sõda”, “Incipit vita nova”) ja täispikad mängufilmid “Tulivesi” (1994), “Minu Leninid” (1997). Pilasaate “Pehmed ja karvased” režissöör.
Saanud auhindu filmifestivalidelt Shanghais, Alexandrias, Söulis, Espinhos, Oulus, Riias.
Tegutsenud teatrikunstnikuna Estonias, Rakvere teatris, Vanemuises, Linnateatris, Endlas, Ugalas, Leedu rahvusooperis, Vaasa ooperis.
Õpetab teatrikujundust Eesti Kunstiakadeemias.
Huumorit Volmer tunneb. Kuid ta ei ole satiirik, ta on liiga heasüdamlik. Pigem tahab ta meid naerma panna sellepärast, et me võiksime asju tõsiselt näha.
Režiidebüüt Tallinnfilmis koos Riho Undiga nukufilmiga “Imeline nääriöö” (1984), mis õieti on jõulufilm. Lavastanud kümme nukufilmi (sh “Sõda”, “Incipit vita nova”) ja täispikad mängufilmid “Tulivesi” (1994), “Minu Leninid” (1997). Pilasaate “Pehmed ja karvased” režissöör.
Saanud auhindu filmifestivalidelt Shanghais, Alexandrias, Söulis, Espinhos, Oulus, Riias.
Tegutsenud teatrikunstnikuna Estonias, Rakvere teatris, Vanemuises, Linnateatris, Endlas, Ugalas, Leedu rahvusooperis, Vaasa ooperis.
Õpetab teatrikujundust Eesti Kunstiakadeemias.
Huumorit Volmer tunneb. Kuid ta ei ole satiirik, ta on liiga heasüdamlik. Pigem tahab ta meid naerma panna sellepärast, et me võiksime asju tõsiselt näha.
