Kõdunev esindussaal Raadiomajas
Aastal 1972 valmis Tallinnas Jüri Jaama ning Ado Eigi projekteeritud uus Raadiomaja, Gonsiori tänava eksterjööril õhuliseks aktsendiks Riho Kulla valge klaasplastist skulptuur “Raadiotuvi”(1975). Kui välisarhitektuur esindab monumentaalset rahvusvahelist modernismi, siis sisekujundus on vastandlikult helge. Kõige tuntumaks ruumiks kogu hoones muutus üsna pea peahoonest eenduv ja postidele toetuv nn Valge saali tiib. Nagu nimigi vihjab, on saalil valged seinad, akendega valge lagi ning istuda võis valge kunstnahaga kaetud metalljalgadega mugavates toolides. Saali (kujundus Aate-Heli Õun) ehteks on tervet seina kattev säravates sinistes toonides Enn Põldroosi mosaiikpannoo “Raadiolill”, mis pälvis aastal 1973 Kristjan Raua nimelise preemia. Selliste visuaalselt efektsete minimalistlike vahenditega lõid autorid kosmoseesteetikast kantud tulevikuruumi, mille aknad avanesid ainult taevasse.
Valge saal oli üks kõige stiilipuhtamaid modernistlikke 1970. aastatel ehitatud avalikke ruume ja esimesi niiöelda õhku ehitatud hooneid Eestis. Ebaharilik “kanajalgadel” hooneblokk andis lõuapoolikuile ainet ironiseerimiseks, et Valge saal ehitati õhku põhjusel, et nõukogude võimu vastased ei saaks teha põrandaalust raadiojaama!
Valge saali kohamütoloogias on originaalset värvi ja vürtsi, iga ajalooperiood on ladestanud sinna legende ja kultuurilugu. Kui uus raadiomaja valmis, muutus saal kõikide uut hoonet külastavate ekskursioonide soovitud lõpp-punktiks. Valge saal oli justkui pühapaik, kuhu pääses valitud seltskond, erandkorras ja erakorralistel juhtudel. Saal ei funktsioneerinud ainult konverentsi- ja aulasaalina, kus raadiomaja töötajad nõukogude raadiotöötajate päeva tähistasid, ta oli algusest peale multifunktsionaalne ja teatud aegadel publikule avatud. Sealt läkitati eetrisse RAMETO ehk raadio meelelahutustoimetuse avalikke lindistusi (Eino Baskini juhitud “Meelejahutaja”, näiteks) ja otsesaateid (“Mikrofoorumit”, näiteks). Nii 1970. kui ka 1980. aastatel täitis Valge saal kontserdisaali otstarvet, sageli esitati just siin muusikat, mida Filharmoonia kontserdisaalis mängimiseks liiga modernistlikuks või marginaalseks peeti. Äärmiselt populaarsed olid nõukogude ajal 1. jaanuari näärikontserdid, need olid tasuta, kuid sisse pääses vaid kutsetega. Lavaka tudengid esinesid Valges saalis luuleõhtutega. 1990. aastate algul korraldati valges saalis ajanõudeile vastavalt juba heategevuskontserte ja Rahvarinne pidas seal koosolekuid. Mark Soosaar filmis saalis dokumentaalfilmi “Tuhandeaastane muusika” Siberi soome-ugri rahvastest.
Ka midagi kafkalikku on Valges saalis aset leidnud: raadio pearežissööri Leo Martini valematus. Ehk – kadunuke oli läinud vahetusse, maha maeti vale mees. Kurioosse sündmuse fikseeris Paul Kuusberg ühes oma novellis.
Millalgi 1990. aastate alguses profileerus Valge saal üle öö Olari Taali juhitud Hoiupanga kontoriks, ja sellega oli saali saatus ilmselt otsustatud.
Me käisime selles saalis tänavu kevadel. Aprillis 2004 seisab saali uksel endiselt silt “Konverentsisaal”, kuid ruumi küttesüsteem on välja lülitatud, lamekatus tilgub läbi, põrandavaip haiseb niiskuse järgi, seinad hallitavad, suur osa mööblist on laiali tassitud, lambipesad tühjad. Ometi ei ole kuhugi kadunud suurepärane ruumimõju. Ka eesti suurim mosaiik pole sugugi lagunenud. Hästi raske on ette kujutada, et ajal, mil pidevalt valmivad uued konverentsikeskused ning –saalid, ei oska Eesti Raadio oma ilusaimale ruumile mingit rakendust leida. Oodatakse justkui, et lagunenud saal mädapaisena lõhkeb ning hoone küljest ära kukub. Ja siis on muidugi hea põhjus uus Raadio- ning televisioonimaja ehitada. Nii barbaarset lähenemist ning arhitektuurivaenulikku praktikat ei harrastata tavaliselt kusagil.
Kuna algupäraseid nõukogude aja sisekujundusi on säilinud ainult käputäis, on mõtet Valge saal kindlasti esialgsel kujul korrastada. Kolikambrina tippteost kasutada on kuritegu.
