Kogu maailm räägib Valériest
„Palun mulle kindad, sall ja rätik „à la Valérie“!“ – „Vabandage, kes on Valérie?“ – „Oi, kas teie siis veel ei tea, see on proua von Krüdeneri kuulsa romaani kangelane. Kuidas võib olla, et teie seda veel ei tea?“ Selliseid stseene võis legendi järgi 1803. aastal Pariisi moeärides kohata hulgim. Kusjuures kinnaste ja rätikute nõudleja polnud esialgu keegi muu, kui sellesama „Valérie“ autor, baltisaksa päritolu Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener (1764-1824). Kirjandusajalood pajatavad, et proua von Krüdener käivitas omal ajal võimsa reklaamikampaania oma äsjailmunud kiriromaani promomiseks; tellis kiitvaid arvustusi kuulsatelt kirjanikelt, muu hulgas St. Pierre´lt, Chateaubriand´lt jt, jooksis kauplusest kauplusesse, pannes peopreilid kibedasti kahetsema, et neil polnud veel midagi pakkuda à la Valérie. Võta sa kinni, kas romaani omaaegne kuulsus on tagasi viidav madame von Krüdeneri jõulisele reklaamikampaaniale või siiski teose kvaliteetidele, kindel on igatahes see, et juba järgmisel aastal tõlgiti see prantsuskeelne teos saksa keelde ja mõni aasta hiljem ka juba vene keelde. „Valérie“ võidukäik oli alanud ning temast sai kiiresti üks 19. sajandi alguse loetavamaid romaane. Eestikeelne lugeja pidi küll tervelt kakssada aastat ootama, kuid nüüd on ta meil olemas – see „väikene kirjanduslik šedööver“ ilmus 2003. aastal Ülo Treikelderi tõlkes kirjastuselt Eesti Raamat.
„Valérie“, nagu teose alapealkiri ütleb, kujutab endast Gustav de Linari kirju oma sõbrale Ernest de G...le. Kirjade sisuks on noormehe sügav, kuid varjatud kiindumus oma ülemuse ja heategija krahv M. nooresse naisesse. Rootsi päritolu Gustav saadab oma mentorit, krahv M. ning viimase kaunist abikaasat, Valéried reisil Itaaliasse, kuhu suundutakse krahvi ametikohustuste pärast. Sihtkohaks on Veneetsia, see armastuse ja kire linn. Tõepoolest, sellist kirgede möllu ja unistuste pillerkaari, mille Gustav oma armastatule Valériele suunab, pole maailmakirjanduses palju. Kuid kõik see leiab aset kirjakirjutaja meeltes ja mõtetes ega realiseeru iial. Üdini vooruslik ja üllas Gustav ei taha oma heategijat petta ja otsustab taanduda. Valériele valetab ta, et tema piinade ja rahutu oleku põhjustajaks on kodumaale jäänud armastus. Selle tulemusena seguneb intensiivne tundlemine õige pea kaeblemisega oma kurva saatuse ja murede üle. Maad võtab ahastamapanev hingevalu ja üksindus. Lõpuks sekkub romaani pea olematusse tegevusse ka krahv M ning olukord leiab ootuspärase lahenduse. „Valérie“ on romaan õnnetust armastusest ja eneseohverdusest moraali nimel Nõustun arvamusega, et selline sentimentaalne soigumine ja kõikvõimalike tunnete ja unistuste projektsioon ühele naisele võib tunduda tänapäeva lugejale läägena. Samuti võib tekitada tüdimust lõputu kaeblemine hingehädade ja murede üle ning mõjuda tüütavalt ühtede ja samade, tunnetest nõretavate mõttekäikude üha uued variatsioonid, kuid ei saa salata, et romaanil on ka silmapaistvaid kvaliteete.
Lisaks sellele, et lugejal on võimalus üht-teist õppida Gustavi isetusest ja hoolivusest lähedaste suhtes, kaasa elada tõeliste tunnete tekkimise ja kasvamise keerulistele käikudele ning nautida suurepärast sõnaseadmise oskust, on tegemist kirjanduslooliselt huvipakkuva materjaliga. Olgugi, et sündinud Euroopas tol ajal valitsenud sentimentaalse kirjandusvoolu eeskujude tulemusena, seisab Barbara Juliane von Krüdeneri kiriromaan „Valérie“ ühena esimestest verstapostidest ajaloolise Liivimaa naiskirjanduse alguses. Ta on üks väheseid, mis on suutnud läbi murda vaikusemüürist, mis varasemate sajandite naiste poolt kirjutatut ümbritses ja ikka veel ümbritseb.
Siinkohal on õigustatud küsimus: kas ja mille poolest erineb naiste poolt kirjutatu meeskirjanike loomingust? „Valérie“ võiks ärgitada selle üle mõtlema. Pole mingi uudis, et naisautorid endale jutustamisel aeg-ajalt mehe perspektiivi valivad ja vastupidi, sest see pakub võimalust põnevaks sooliseks rollimänguks. Kuid mis võiks olla sellise maskeraadi mõte? Edevus? Enesekehtestamissoov? Koguni feminism? „Valérie“ demonstreerib suurepäraselt, kuidas kogu maailm keerleb naise ümber ja näitab, millist võimu omavad naised meeste saatuse üle. Kui siia lisada tõdemus, et romaani aluseks on tõestisündinud lugu – B.J.von Krüdeneri abikaasa erasekretärina töötanud Aleksander von Stakijevi kiindumus paruniprouasse -, siis võib ju ka väita, et tegemist on madame von Krüdeneri enese eksponeerimise vajadusega. Eks ole ju tema vägev reklaamikampaaniagi selle kinnituseks. Kuid kas võib sellise soolise maskeraadi tagant avastada ka soovi enese proovile panekuks kirjanikuna? Eneseteostusvajadust? Kas ja kui veenvalt õnnestub naisautoril ümber kehastuda meheks, kujutada mehe armastust naise vastu, heita pilk tema sisemaailma, anda edasi mehe mõtteid ja tundeid? Eks iga lugeja otsustab ise, kui hästi või halvasti see Viitina kunagisel mõisaproual on õnnestunud, kuid kindel on see, et romaani näol on meil tegemist stiilipuhta näitega kiriromaanist ja nn sentimentaalse ajastu kirjandusest. „Kas teie juba teate, mida tähendab „à la Valérie“?“
