07.11.2011, 07:53
Kõik kirgas ja ilus läheb vältimatult mööda
Kadri Karro püüdis Ene-Liis Semperiga vesteldes aru saada, kuidas kunstniku looming talle naha vahele puges.
FOTO:
„Mulle meeldib Lotmani kunagine ütlus, et kunst on see, mis ei paista sellena, mida ta kujutab, aga seda kogedes saab igaüks kohe aru, mida kujutatakse. Kõik ei peagi olema verbaalselt kirjeldatav, vastasel juhul ma kirjutaksin raamatu,“ mõtiskleb Ene-Liis Semper pärast seda, kui olen talle öelnud, et mul on väga raske tema näituselt saadud elamust sõnade abil kokku võtta. 13. oktoobril avas Semper Kumu 5. korruse kaasaegse kunsti galeriis isiknäituse, mis koosneb nii vanematest kui ka uutest videoteostest, samuti ruumiinstallatsioonidest. Kunstniku viimasest personaalnäitusest on möödunud 5 aastat. Selle aja sisse on mahtunud väga intensiivne töö Teater NO99-ga, mille kohta Ene-Liis Semper ise ütleb: „Teater NO99 tervikuna on üks suur kunstiprojekt. Kõik on allutatud ühele ja samale algsele ideele, nii teatri üldine esteetika kui lõplikkuse rõhutamine tähenduses, et iga lavastusega läheneme järjest nullile.“ Kui küsin kunstnikult, millest tema aasta lõpuni Kumus avatud näitus räägib, vastab ta: „Sa küsisid, millest see näitus on – on ajast ja selle mõjust meile erinevatel hetkedel. Ja kuidas keegi seda tajub. Ajataju muutub vanusega. Mingitel hetkedel käib aeg kiiremini, mingitel hetkedel praktiliselt seisab, nooremana tundus, et aeg on lõputu.“ Vestlust kunstist ja ajast, samuti Ene-Liis Semperi enda kunstielamustest saab lugeda selle nädala Areenist.