Kolm küsimust: Kristiina Davidjants filmiametnik

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?

Luis Buñueli autobiograafia "Minu viimne hingetõmme". Võluvalt arrogantne ning aus raamat, olemata samas oma aususes eksistentsiaalset ängi tekitav bergmaniaana. Ausalt öeldes kirjutaksin ma tegelikult heal meelel iseenda nime ka kõikide don Luisi filmide tiitritesse.

Mõni raamat või autor, mis või kes on teenimatult ära unustatud?

Maksim Gorki. Unustage see õnnetu "Ema" (mille Pudovkini ekraniseering on tegelikult vapustavalt hea) ja võtke kätte "Klim Samgini elu" või siis vähemalt selle esimene osa. Gorki on tõesti teenimatult ära unustatud, sest sotsialistliku realismi ikooni varjus on peidus tegelikult väga hea kirjanik, kelle äärmiselt veenvates inimnatuuri kirjeldustes tunned ära kõik meie head ja vead. Muide, "Põhjas" on mõjuvalt ekraniseerinud nii Jean Renoir kui ka Akira Kurosawa.

Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?G>

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus". Keskkool oli just selja taga, akna taga laulsid linnud, kinos Lembitu jooksis kusagilt lintide lasu alt taas üleskaevatud "Klaasist loomaaed", kus John Malkovich vene keeles rääkis, ning mina lugesin Kunderat nagu ilmselt paljud minu tollased eakaaslased. Eks noor inimene otsi ikka vastuseid olemise küsimustele ja Kundera vaimustuses on möödunud ilmselt väga paljude minu põlvkonnakaaslaste varased otsinguaastad, sest umbes tol ajal ilmus "Olemise talumatu kerguse" eestikeelne esmatrükk.

* * *

Muide, ma vaatan, et ma olen kõikidesse küsimustesse suutnud toppida ka mõned viited eri filmidele. Õudne lugu küll, vaat see on tõesti professionaalne kretinism!