08.02.2008, 00:00
Kolumbia metsik sarm
Paksud vihmametsad ja tühjad rannad, hämarad ööklubid ja imelised väikelinnad. Viiest nädalast jääb Kolumbias liiga väheks, koges Ivo Tšetõrkin.
Loomulikult seostub Kolumbiaga enamikule inimestest esimesena kokaiin,
kodusõda ning inimröövid. Viimased uudised teles näivad
seda arvamust ainult kinnitavat. Kuid tegelikult ei ole Kolumbia tavalisele
seljakotimatkajale ohtlikum kui milline tahes Ladina-Ameerika riik. Tuleb
lihtsalt püüda ennast hetkeolukorraga kurssi viia ning kasutada
kainet mõistust – mitte hängida vales linnaosas üksinda
keset ööd purjus peaga, teatud linnadevahelisi marsruute sõita
vaid päevavalges ning mõningaist maapiirkondadest eemale hoida.
Ning tõenäosus, et sinuga midagi juhtub, on sama väike kui
ükskõik millises teises maailma nurgas.
40 aastat
kestnud kodusõda on Kolumbias surutud halva kuulsusega džungliosadesse,
kuhu tavaturistil asja ei ole. Ning inimröövi ohvriks on oht langeda
siis, kui oled kohalik rikkur või poliitik või siis mõne
välismaise suurkompanii kõrge ametnik – turistil ei ole
kaugeltki piisavalt rahalisi ressursse ega poliitilist mõjuvõimu,
et tema röövimine võiks FARCile (vasakäärmuslik
relvastatud rühmitus – toim.) või teistele
organisatsioonidele huvi pakkuda. Palju suuremaks ohuks on armuda selle maa
imekaunisse ja mitmekesisesse loodusesse, elamusterohketesse linnadesse ning
heasüdamlikesse ja äärmiselt külalislahketesse
kolumblastesse, nii et koju jõudes jääb kustumatult kummitama
küsimus, kuidas sinna vaid tagasi saaks. Seepärast jäävadki
paljud külastajad Kolumbiasse märksa kauemaks, kui nad alguses
plaanisid.
Bogotá – paabel keset
mägesid
Bogotá laiutab koos oma 8 miljoni elanikuga
merepinnast 2600 meetri kõrgusel. Seetõttu on ta õhtuti
pisut jahedavõitu – kuigi meie eesmärk ei ole kindlasti mitte
päikese käes päevitamine, eeldaks külmast Eestimaa
sügisest päikeselisesse Lõuna-Ameerikasse lennates siiski ka
pisut sooja. Sestap ei peatu me siin ülemäära kaua, kuid siiski
piisavalt, et tutvuda parimaga, mida Lõuna-Ameerika suuruselt neljanda
riigi pealinnal pakkuda on. Ning seda jätkub – kaunid muuseumid,
maitsvad toidud ning pulbitsev ööelu. Eraldi märkimist
väärib Bogotá vanalinn – ta ei ole võib-olla nii
maaliline kui UNESCO kultuuripärandisse kuuluv Cartagena, kuid kui lisada
konteksti hulk väga veidraid, heas mõttes süngeid ja isemoodi
baare ja klubisid veel rohkem isemoodi inimestega, saame koosluse, mida
lihtsalt peab kogema. Bogotás (nagu ka näiteks naaberriigi Peruu
pealinnas Limas) elab rikkam elanikkond vanalinnast kaugel ning vanalinna on
koondunud see “värvikirevam” osa elanikkonnast. Erinevalt aga
Limast (kus ometi käib Bogotága võrreldes tunduvalt rohkem
turiste) on öine Bogotá vanalinn ikkagi enam-vähem turvaline,
nii et enamik seljakotirändureid ka selle oma elamis- ning
väljaskäimise kohaks on valinud.
“Kohustuslik” on Bogotás ära käia ka
Monserrate mäe otsas, mis asub ülejäänud linnast veel 500
meetrit kõrgemal ning kus on kaunis kirik ning selgema ilmaga imeline
vaade tervele linnale kogu selle ilus ning pahelisuses. Kuigi mäe otsa
saab ka köisraudteega, otsustame meie vahvate spordipoistena tõusta
selle tippu jalgsi. Põnev rada on palistatud kireva seltskonnaga, kes
müütavad käepärastest vahenditest kokkuklopsitud putkadest
sööki-jooki ning elavadki sealsamas. Kuigi reisiraamatud soovitavad
seda mõnekilomeetrist rada röövimisohu tõttu
vältida, on olukord selles osas kardinaalselt muutunud –
pumppüsside ja kiivritega varu
statud sõjamehi hakkab silma iga mõnesaja meetri järel. Mis
muidugi tuletab meelde, mis riigiga on tegu. Samas – kui vaid
mõned kuud tagasi oli politseivalve nimetatud teelõigul vaid
pühapäevahommikuti, et inimesed saaksid oma jalutamis- ja ronimisjanu
rahuldada, siis nüüd on korravalvurid kohal iga päev kuni
lõunani. Mis tähendab, et pärast seda ilmub kohale teistsugune
kontingent, kellega kohtumist soovitavad kohalikud iga hinna eest
vältida.
Amazonas – vihmamets teiselt
planeedilt
Minu jaoks kaalub Amazonase vihmamets mitmekordselt
üles kõik vaatamisväärsused ning kohad, kuhu mu jalg
eales on astunud. Selles džunglis lihtsalt on mingi sõnulseletamatu
vägi, mis kutsub sind tagasi ning imeb endasse sellise jõuga, et
kaine mõistus ainult imestab. Lisaks kõigele maiste meeltega
kogetavale – lopsakale loodusele, mitmekesisele faunale ning
särasilmsetele ja kaunitele indiaanlastele – on selvas see miski,
millest esimesel korral saad aru alles siis, kui sealt välja tuled.
Meie tee viib meid linnakesse nimega Leticia. Kuna FARC ning muud
mässulised teevad oma musti tegusid enamjaolt just metsades, siis on
Leticia enam-vähem ainuke koht Kolumbia peagu kolmandiku riigi pindalast
enda alla võtvas džunglis, kuhu tavainimesel minna tasub. Pealegi on see
ka ainuke punkt Kolumbias, mis asub Amazonase jõe enese ääres.
Ühtegi teed sinna ei vii, seega on ainuke mõeldav transpordiviis
lennuk. Välja astudes on esimene tunne, et oled astunud aurusauna –
õhk on kirjeldamatult niiske. Sellega aga harjub kiiresti. Leticia on
väike piirilinnake Kolumbia, Brasiilia ning Peruu piiride puutepunktis.
Seega on seal võimalik poole tunni jooksul kõigi kolme riigi
n-ö linnukesed kirja saada. Vastupidi Lõuna-Ameerika
maismaapiiridele, kus tihti asub mingi osa “eikellegimaad”, lokkab
salakaubavedu ning kuritegevus, on Leticia vaata et kõige turvalisem
koht Kolumbias üldse. Liigeldakse peaasjalikult mopeedidega ning
lastesõbralikus ühiskonnas ei ole takistuseks, kui ratta peale on
lisaks abikaasale vaja võtta ka kolm eri suuruses last.
Mopeedirent terveks päevaks maksab meie rahas 150 krooni ning kuna ka
liiklus on siin Kolumbia rahulikem, on see suurepärane viis mõne
tunniga kogu linnakese, ning ühtlasi kõrval asuva Brasiilia linna
Tabatinga kõige kaugemadki nurgatagused tänavad läbi
sõita. Toimivat piiripunkti nende linnade vahel ei ole, seega keegi
Brasiilia viisat (mida meil loomulikult ei ole) ka õnneks küsima ei
tule. Kehtivad aga isegi liikluseeskirjad – mitmel tänaval
põristades hakkavad vastutulijad signaalitama ning kätega vehkima:
mees-mees, sa sõidad ühesuunalisel tänaval vastuvoolu. Mitte
miski aga tänava otstes ega ristmikel ei kinnita seda tõsiasja
– liiklusmärgid lihtsalt puuduvad, kuid tundub, et nii on kokku
lepitud ja katsume selle siis meelde jätta. Ning kuna erinevalt
Tabatingast pannakse Kolumbia poole peal pahaks ka ilma kiivrita sõitu,
siis on tinglikus piiripunktis selleks puhuks kiivrilaenutus, kust igaüks
saab kiivri laenata, ning kui asjad selles linnapooles aetud, ilusti tagasi
anda.
Õhtul panevad kõik noored paremad riided selga
ning asuvad oma võrridel mööda linna ringi kruiisima. Alguses
ei saagi sellest aru, kuid baarid on inimestest mõneti tühjad ning
ühe koha peal istudes hakkab möödavurisev pilt tasapisi korduma
– nagu multifilmis, kus sama tausta kasutatakse mitu korda. See ongi
kohalik komme ennast näidata ja teisi vaadata: tüdrukud istuvad oma
ratasel elegantselt kaks jalga ühele poole ning jälgivad tänaval
to
imuvat, piloteerides sellest hoolimata suurepäraselt oma mopeede tihedas
patseerijate voolus aina ringi ja ringi. Muretu baila haarab endasse –
vahvamat küla on raske ette kujutada.
Kui tahes vahvad aga ei
ole džunglilinnad, kuhu ei vii ühtegi maismaateed, ning kui tahes
võimas Amazonase jõgi ise – tõeline, metsik,
puutumata ja ürgne loodus algab siiski tükk maad Amazonasest eemal,
tema lugematutel harujõgedel sügaval metsas. Ning kuna floora ja
fauna võivad seal osutuda ikkagi üsna vaenulikuks, peab eluisuga
gringol sügavale metsa minekuks olema teejuht ning varustus
söögi hankimiseks ning magamiseks.
Selleks puhuks aga
viib meie rännak meid üle 700 kilomeetri ülesjõge Peruu
sügavustesse, edasi Amazonase jõe alguspunktist, kus roosad
jõedelfiinid mudakarva vees lupsu löövad, harujõgedele,
kus piraaja näkkab juba enne, kui oled jõudnud kolmeni lugeda, ning
magada tuleb kahe puu vahele tõmmatud võrkkiiges lageda taeva
all. Piraajade kaitseks tuleks siinkohal mainida, et nad tegelikult nii
vaenulikud ei ole, kui Bondi filmides ja Ernie koomiksis näidatakse
– kui sul pole just lahtist haava, ei tasu karta, et nad suplejat
tülitama hakkaksid.
Lisaks loodusele aga väärivad
tähelepanu ka džunglis elavad indiaanlased – kuigi enamik neist
kannab tänapäeval juba t-särki ja šortse ning on tuttav
mõningate tsivilisatsiooni hüvede ja pattudega, on päris
sügaval metsas ka hõime, kes elavad samuti kui tuhat aastat tagasi
ning ei soovi midagi teada elust, kus selleks, et olla vääriline
ühiskonna liige, ei piisa asjaolust, et sul on kõht täis,
tagumik palmilehega kaetud ning õlgkatus pea kohal.
Meri, rumm ja buenavista
Rändame oma
Kolumbia-seiklusega mõni tuhat kilomeetrit põhja poole Kariibi
mere äärde, piirkonda, kus lõbus rahvas on valdavalt
mustanahaline, maitseb rumm ning kohalik aguardiente, liiv on valge ja meri
roheline.
Meie esimene, nii umbes nädalane peatuspunkt on
Santa Marta ning selle külje all paiknev isikupärane kaluriküla
Taganga. Turismihooaeg tähendab siin eelkõige puhkavaid
colombiano’sid, kuna oktoober-november aga on vihmaperiood
(sellegipoolest on temperatuur 30 kraadi ringis), siis on elu üsna vaikne
ning rannad peaaegu tühjad. Mis aga ongi hea, kui otsid maastikke, mis
meenutavad “Losti” või “The Beachi”
võttepaiku. Kõrvalasuvas Tayrona looduspargis tuleb
mööda mudaseid radu jala sumbata tunde läbi metsa, kuid selle
tasuks on kohati täiesti inimtühjad lahesopid, kus võid ujuda
ja võrkkiiges magada seni, kuni toitu jätkub. Jumal tänatud,
et see koht on nii raskesti ligipääsetav – vastasel juhul oleks
siin juba ammu hotellid, bangalod ja restoranid ning sajad tüütused
pakuksid päikeseprille, kaelakeesid, massaaži ja mida kõike veel.
Imekaunid paradiisirannad on tayrona-indiaanlaste muistsel valitsemisalal
kõigest sellest puutumata jäänud ning loodetavasti nii see ka
jääb. Mõnigi neist lahesoppidest ei kõlba tugevate
allhoovuste tõttu ujumiseks ka kõige vilunumatele, kuid kaunis on
vaadata, kuidas troopiline mets kohtub merega. Kuigi see ei ole Amazonas, on
seegi mets täis hääli – linde, loomi ja putukaid, kes
kõik oma kisakoori päikese loojudes kümnekordistavad.
Et aga me ei tulnud Kolumbiasse nautima vaid kaunist loodust, liigume
nii umbes nädala pärast mõnisada kilomeetrit piki rannikut
lääne poole Cartagenasse.
Cartagena on mere poolt
lähenevate rünnakute vastu väga h&am
p;au
ml;sti
kaitstud ning kuigi viimane peatuspaik Santa Marta on peagu sama vana linn, on
ta Kariibi merel tegutsenud piraatide korduvate rüüsteretkede
tagajärjel korduvalt maatasa tehtud. Seetõttu pole seal
säilinud kaunist vanalinna, mis on toonud Cartagenale kuulsuse ja palju
külastajaid juba ajal, mil Kolumbia tõepoolest oli
äärmiselt ohtlik paik reisimiseks. Seetõttu kohtab siin
kõige rohkem backpacker’eid ja ka n-ö tavaturiste, aga ka
kõike seda, mis rohke turistide arvuga kaasneb –
kõikvõimalikku suveniirinänni, mida sulle tänaval igal
võimalikul ja võimatumal moel pähe proovitakse
määrida ja mis kokkuvõttes vähendab tunduvalt kaunite
koloniaalstiilis majadega palistatud vanalinnatänavate võlu.
Kuid Cartagenas on kaks kihti vanalinna: sisemine, kus on majad nagu
maalid, restoranid puhtad, elanikud rikkad ning hinnad kallid, ning
välimine, mis oma vanuse poolest ei jää sisemisele alla, kuid
erineb viimasest nagu öö päevast. Siia on taas kord koondunud
küll vaesem, kuid seda värvikirevam seltskond. Seetõttu (ning
muidugi ka hulga madalam hinna pärast) loome oma “baaslaagri”
just sinna.
Lisaks linnale endale on ka Cartagena
lähiümbruses vaatamisväärsusi piisavalt, et sisustada
tiheda tegevuskavaga vähemalt nädal – kümmelda Totumo
mudavulkaanis, käia Rosario saarte akvatooriumis ning Playa Blancal
– veel ühel imekaunil Kariibi mere rannal, kus sedapuhku aga
pärlikee- ja lamamistoolimüüjatest puudu ei tule. Ning
õhtud sisustada mõnes kummalises ääre-vanalinna baaris,
nagu Cafe Habana, kus elav Kuuba salsa mürtsub hommikuni.
Pablo Escobari jälgedes
Medellín on koht,
kus 1993. aastal lasti pärast 499 päeva kestnud jälitamist maha
Pablo Escobar – mees, kes omal ajal kuulus kümne maailma
rikkaima inimese hulka ning hoidis Medellíni kartelliga enda kontrolli
all 80 protsenti kogu maailma kokaiinimüügist. Pikka aega oli
Medellín üks maailma vägivaldsemaid linnu –
möllasid gängid, narkoparunid, tapeti ja rööviti valimatult
nii tsiviilisikuid, poliitikuid, kohtunikke kui politseinikke. Kõigest
sellest pole seal tänaseks jälgegi. Medellíni elanikud ehk
paisad, nagu nad end ise nimetavad, on töökad ning
edasipüüdlikud ning seetõttu on Medellín kahtlemata
kõige puhtam, tänapäevasem ja edumeelsem suurlinn Kolumbias.
Kui Escobarist pole tänases Medellínis lõhnagi
järel, siis seda enam on võetud vaevaks eksponeerida
Medellíni maailmakuulsa skulptori ja kunstniku Fernando Botero
käte- ja vaimutööd. Botero-nimelist keskväljakut
ääristab lugematu hulk paksukesi kujusid ning kõrvalasuvas
muuseumis on teist sama palju tema maale. Kaunist vanalinna Medellínis
ei ole, kuigi linn ise pärineb juba 17. sajandi algusest. Seevastu on seal
palju nüüdisaegseid ehitisi ja saavutusi, mis Lõuna-Ameerikas
on üsna tavapäratud – korralik tuliuus metroo, kõrged
hooned ning ööelu, mis oma glamuuri ja rohke silikooniga meenutab
pigem mõnda USA metropoli. Kuid kõige selle toreduse juures ei
ole Medellíngi pääsenud ülimast sotsiaalsest
ebavõrdsusest, mis on omane tervele sellele kontinendile – on
siingi linna servas slummid, kus inimesed elavad papist ja savist
kokkuklopsitud kastides ja liiklevad eesli või muulaga, kuid oskavad
sellest hoolimata naeratada.
Järgmisel päeval
võtame ette teekonna Rio Claro koobastesse. Need asuvad umbes poolel
teel Medellínist tagasi B
ogotásse – kohas, mis veel paar aastat tagasi oli suures ulatuses
mässuliste kontrolli all ning alles hiljuti on muutunud ränduritele
ligipääsetavaks. See seiklus jääb meelde pikaks ajaks
– koopa avastusretke kohta palju informatsiooni kuskilt saada ei ole,
teame vaid, et kohapeal on võimalik leida öömaja ning kohalik
teejuht, kes koobastesse viib. Nii see tõepoolest ka on –
kõndinud paar kilomeetrit läbi kottpimeda metsa, jõuame
majakeseni, kus saame süüa ning pigem rõdu meenutavas seinteta
toas välja puhata.
Kuid kui arvasime, et koopaskäik kujutab
endast midagi umbes sellist, et käid taskulambiga ringi nagu meie oma
Piusas, siis tegelikkus osutus hoopis teiseks – Rio Claro koopa
kujul on tegemist läbi mäe voolava kiirevoolulise jõe
sängiga, mille läbimine eeldab pidevat mööda libedaid kive
vees sumamist, mitmeski kohas paari meetri kõrguselt, prillid ühes
ja taskulamp teises käes, üle pea vette kottpimedusse
allahüppamist ja lõpuks veel mööda köit kosest
laskumist. Sellisel hetkel suudad mõelda vaid järgmise takistuse
ületamise peale.
Kolumblased ise on väga uhked oma riigi
üle. 99,9 protsenti neist ei röövi inimesi ega kasvata kokaiini.
Lipuvärvidesse värvitakse rõdud, laternapostid, t-särgid
ja seinad. Ning nad on väga kurvad, et maailm suhtub nende kodumaasse
eelarvamusega ning pahased selle üle, et 0,1 protsenti elanikkonnast on
kogu riigi ja rahvuse maine muutnud selliseks, nagu ta on. Et tõestada
vastupidist, on keskmine kolumblane viisakas, abivalmis ja seltsiv. Seega tuleb
retkel kasuks hispaania keele oskus – inglise keele õppimiseks
puudub kohalikel võimalus ning seda nad ei oska reeglina sõnagi.
Seda enam kohalikke uksi avab see, kui kolumblastega nende endi keeles suhelda.
See võimaldab näha ja kogeda paljutki, mis õlgkübaraga
ülbele USA turistile kättesaamatuks jääb.
Muidugi ei ole Kolumbia kokkuvõttes ka päris ohtudevaba.
Kannatust, külma närvi ning vastuvõtlikkust ka kõige
kummalisema suhtes peab sellel maal reisijal olema – seiklusi ning
adrenaliinipurskeid jagub igasse päeva. Ette tuleb ootamatuid
mitmetunniseid teeseisakuid ja valmis tuleb olla ka selleks, et tee peal
patrulliv politsei või sõjavägi kõik inimesed bussist
välja kamandab ning nii inimesed kui nende asjad läbi otsib –
meiega juhtub seda koguni kolmel korral. Puruneb kulunud bussirehv, kuna seda
vahetataksegi ainult sellistel puhkudel, mitte profülaktika mõttes.
Uinuva taksojuhi auto alt eraldub sõidu ajal ratas ja keegi peale valge
gringo ei oska seda vahetada. Või kukub keset Amazonast paadil
küljest sõukruvi ning taas kord peab rändur kasutama
ellujäämiseks loovat mõtlemist – kiskuma
paadipõhjast istmelauad, et nende abil meeleheitlikult end kaldale
sõuda. Kuid kui korraks tundubki see ohtlik või kummaline, siis
tagantjärele on kõik need vahejuhtumid naermaajavad, rikastavad
ning üdini positiivsed – isegi see, et Bogotá
lennuväljal sind taharuumi kutsutakse ning kõht operatiivselt
röntgeniga läbi valgustatakse.
Viiest sealveedetud
nädalast jääb häbitult väheks, et külastada
kõike põnevat ja ilusat, mida sellel maal on pakkuda.
Järgmisel korral jõuan kindlasti ka Kolumbia Vaikse ookeani
rannikule, mis on teede puudumise tõttu palju raskemini
ligipääsetav kui Kariibi meri, kuid kuuldu järgi seda
imepärasem. Ning kindlasti ka maailma salsapealinna Calisse. Loodan, et
selleks ajaks jõuab ka meie välisministeerium Kolumbia
ga viisavabaduse osas taas kord kokkuleppele – hetkel tuleb Kolumbia
viisa saamiseks isiklikult Varssavis asuvasse saatkonda kohale minna. Ma ei
tea, kas selle põhjuseks on mõningate kaasmaalaste erinev tulemus
mainitud protseduuris röntgeniaparaadiga, igal juhul on nii
Varssavis-käik kui ka sümboolne kiiritusdoos saadud kogemuste ja
elamuste nimel tibatilluke ohver.