Kommunist ja Kangelane

“Groteskiga ajalooahelatest priiks” näib olevat nende kahe, juhuse tõttu ühel ajal esietendunud uue Eesti näitemängu sõnumiks. Margit Tõnson ja Veiko Märka uurivad täpsemalt.

“Kangelane”
Autor Mart Kivastik. Lavastaja Kalju Komissarov.
Mängivad Priit Loog, Veljo Reinik, Jaanus Mehikas, Märt Avandi, Sten Karpov, Tambet Seling, Ago Anderson jpt.
Esietendus Endla teatris 27. oktoobril.

“Kommunisti surm”
Autor ja lavastaja Hendrik Toompere jr.
Mängivad Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Jaak Prints, Kristjan Sarv, Sergo Vares, Andres Mähar, Risto Kübar, Elina Reinold (külalisena), Mirtel Pohla, Inga Salurand.
Esietendus NO-teatris 27. oktoobril.

 
Veiko Märka: Et Kivastik annaks näidendis tõelise, noortele eeskujuks oleva positiivse kangelase kuju, keegi ju ei lootnudki. Ei loodaks ka Kivirähkilt või Vadilt. Kui Eesti dramaturgiast üldse kangelast otsida, tuleb kõigepealt meelde Ugala “Keisri hullu” peategelane. Kes oli nonkomformist, aadlik ja visionäär. Aga ikkagi hull.

“Kangelase” peategelane Tõnn-poiss (Priit Loog) kahjuks hull ei ole. Ta on kohtlasevõitu vaene Virumaa külapoiss, kes arvab, et komsomol on spordiühing, sest ta saab selle kaudu uued ketsid.

Kivastiku näidendi õige kangelane on hoopis Karl, kellel venelased on kõigepealt pool pead otsast ära lasknud ning hiljem teise kuuli ühest põsest sisse, risti läbi suu teisest põsest välja. Nii et ta ei räägi ka, ainult iniseb. Tegelikult väga huvitav lahendus: õiged kangelased ju ikka räägivad vähe ja tegutsevad seda rohkem.

Kunstlikust groteskist on “Kangelane” ometi prii. Kõike, mida näeme, võime vabalt uskuda ja omaks võtta. Aeg lihtsalt oligi nii hull, oli õigupoolest veel palju hullemgi.

Margit Tõnson: Kivastiku näitemängu lugedes tundub küll  groteski tihkelt olevat...

V.M: Välja arvatud muidugi Hugo Bossi univormides sõdurite moedemonstratsioon, millega eesti poisse Wehrmachti meelitatakse. “Kangelases” võitlevad elu ja surma peale mitte ainult tegelased kaevikutes, vaid ka Kivastiku isiklik ja ajalooline tõde ehk kunsti- ja elutõde.
Paremad stseenid sünnivad siis, kui esimene on ülekaalus. Mainitud moedemm on tõeline pärl – Saksa mundri kui maailma moe ja disaini kvintessentsi ülistamine võtab kokku tänapäeva
Euroopa visuaalsete kunstide sadomasohhistliku tendentsi “Kolmandat Reichi” heroiseerida. (“Wehrmachti munder murrab halastamatult nii kurja vaenlase kui ka kauni naise südame.”)  Kahju ainult, et lavastuses jääb see vaid võõrkehaks.

M.T: Toompere “Kommunisti surm” tõstab esimesest stseenist alates esikohale hoopis antikangelase – Nikolai ehk Kolla (Gert Raudsep) on sõna otseses mõttes surematu kommunist. Ei tapa teda püssi- ega ussi­rohi. Tema on Vabastaja, tema on uus ajalooline Tõde. Ja kuigi ta räägib palju, ärgitab ta teisi vähem mõtlema ja rohkem tegutsema.

Toompere demonstreerib mu meelest  ehedalt budistlikku maailmavaadet – toob sisse karma ja igavese taastulemise teema ja seob selle eestlase identiteedis nii olulisel kohal oleva vaenlase - kommunisti - kujuga. Et niikaua, kui ei tule andeksandmist, mälukustutamist, pea tühjendamist, ei saa kommunist surra.

Me ise ei lase tal surra – palun väga, vaata kas või Ansipi punaminevikus tuhnimist... Idee ideeks, võim võimuks, riik riigiks, aga vaenlast on vaja, et “meie” ja “nemad” oleks selgelt eraldatud, et seisaks see vankumatu rindejoon eestlase ja venelase-kommu-okupandi- tibla jne vahel.

Nii et mis sest, et ajaliselt stardib lugu laval 1946. aastal, kui vabaduse ja iseseisvuse kaitsmise nimel tõelised eesti mehed nagu Ants Hirmus (Tambet Tuisk) jt metsa lähevad, lootes ameeriklaste ja inglaste tulekule, selle loo kaja aga kandub kevadisse pronksirahutusse välja.

V.M: “Kangelase” puhul tuleb tunnistada, et kahe tunniga ei saa nii segast ja keerulist ajalooperioodi nagu 1939–1945 laval ammendavalt seletada. Isegi ühe isiku (Tõnni) fookusesse tõstmise abil mitte. Isegi seda arvestades, et näidendi tekstis on suhteliselt palju väga keeruliste valikute ja hoiakute lihtsaid ja nappe ümberütlemisi. Näiteks: “Nii pime ei ole kunagi, et venelast ära ei tunne!” See ajalooline käibetõde kehtib suurepäraselt ka tänapäeval öises Tallinnas.

Näidend räägib soomepoistest, keda ajaloohuvilised tunnevad maagilise vormeli JR 200 kaudu. Lõppude lõpuks oli Soome ju ainus demokraatlik riik, mis võitles Teises maailmasõjas Hitleri poolel (nagu NSV Liit oli enam-vähem ainus totalitaarne riik, mis võitles vastaspoolel). Löövamalt mõjub geopoliitilise mõõtme asendamine inimlikuga, näiteks Soome piirivalvurite reageering Eesti põgenikepaati nähes:

“Härra kapten, merel on avastatud kahtlane alus, kus on arad siniste nägudega purjus inimesed. Üks seisab püsti ja üks oksendab.” Kapten vastab selle peale, et selge, eestlased.

Näidendi tugevaim külg on teksti kahetasandiline vaimukus: lihtsate sõdurite arenematud naljad pluss Kivastiku tuntud võllahuumor (“Ilma suuskadeta ei peeta sind siin inimesekski. Kui suuski pole... Kohe lastakse maha!”)

Mitte et ma tahaksin sellega seoses kuidagi kiita ka “Švejkist” kõigile teadaoleva saksakeelse sõnamänguga “­schiessen” – “scheissen” solgerdamist.

M.T: “Kommunisti surm” mängitakse otsast lõpuni pingelises forte’s, sestap on raske jälgida allhoovusi, seda, miks keegi teeb, mis ta teeb – püssipaugutamine kurdistab taju kiiresti. Aga seda võib aimata, et hirm on see, mis mööb inimestel hinge seest: igaüks võib olla hunt lambanahas, koputaja, pealekaebaja. Piinamiste, ülekuulamiste, vägistamiste, alandustega pehmeks ja manipuleeritavaks muutunud inimesed ei tea lõpuks oma nimegi, mis siis veel tõe ja vale vahel vahetegemisest rääkida. Lõpuks on naised need, kes näevad, et olgu mis riik iganes, elu ei oota. Laps nõuab süüa. “Idee on idee, lapsed on lapsed,” ütleb Ema (Inga Salurand).

(Sofi Oksaneni kirjutatud krestomaatiline “Puhastus”, mida Draamateatris hiljuti külalisetendusena näha sai, on selles valguses ikka ülipühalik ja tõsimeelne, just arhetüüpse Eesti Naise alusmüüri kindlustamine, mitte dekonstruee­rimine, mida harrastab Toompere.)

V.M: “Kangelase” naiskujud ei hiilga millegi poolest, näib, et nad on laval üksnes visuaalse vahelduse saamiseks. Ühest küljest oleks armusuhte lavaletoomine niigi ülemäära kirju süžeega näidendit segasemaks muutnud, teisest küljest oleks just see lubanud ajalooõpiku kontekstist lahti rabelda. Et naisi pole ja tõelisi mehi samuti mitte, jäävad lavastuses domineerima andekad karakterrollid – Känd (­Veljo Reinik), Karl ehk “Peata Ratsanik” (Ago Anderson) ja piiritusekuningas Hillar (Sepo Seeman).

M.T: NO-teatri lavastus on ajalooperioodi vaadeldes laurivahtrelikust, mar tlaarlikust pateetikast prii, groteski võti läbib dialooge, stseenides kohtub unenägu tegelikkusega, mis on paiguti sürreaalsem kui ükskõik milline unenägu. Toompere on võimendanud mõnuga olukordi, kus adekvaatsest reaktsioonist on asi kaugel – näiteks stseen, kui hävituspataljon piirab talu, kus metsavennad peidus. Otsustatakse kohale kutsuda pillimees – et nood siis arvaks, et on pidu, tuleks välja külma kätte, kus neid oleks lihtne maha nottida.

Teine äärmuslik näide – Õde (Mirtel Pohla) rüüpab rattakummi ventiilist sõõmu: “Siin kummides on vabariigiaegne õhk. Vaba Eesti õhk. See on veel enne siia pandud, kui venelased meid vabastasid.”

Kokkuvõttes, Toompere näikse paljude muude asjade seas ikkagi ütlevat, et sõbrad, laseme nüüd kommunistil surra. Las ta puhkab rahus, ühele väikesele väljasurevale rahvusele (mida illustreerib NO-teatri üks teine lavastus) pole mingit tolku surnud sündmuste pidevast väljakaevamisest ja ümbermatmisest, olgu see siis poliitilise partei, ajaloolase ego, idanaabri propagandateenistuse või kelle iganes teenistuses.

Tõe jaluleseadmine minevikus ei ole tuleviku mõttes üldse nii produktiivne, kui esimese emotsiooni najal võib tunduda. Aga lihtsaid lahendusi pole, ja kunstitõde on vaid üks paljudest.

V.M: Pärnu lavastus on umbes 20 aastat ajas hiljaks jäänud, s.t ongi just minevikus songimine. Kaheksakümnendate lõpus oleks kogu rahvas huviga ja hinge kinni pidades tegelastele kaasa elanud. Tänaseks on kõik ajaloohuvilised soomepoistest nagunii palju rohkem lugenud, kui näidendist teada saab. Ja mitteajaloohuvilised seda teemat vaevalt eriti vaatama tikuvad.

Näidend oleks õnnestunum, kui see esindaks midagi teravalt autoripärast, kivastiklikku nägemist. Natuke esindab ka, aga üldiselt jääb tükk selles mõttes nagu eesel kahe heinakuhja vahele. Pealiskaudsust rõhutavad propagandatsitaadid ning ajastuomased visuaalsed lisandid (sirp ja vasar, haakrist jne), mida ohtralt kasutatakse, ilma et neil sisuga suurt pistmist oleks.
Samas – tükk ei anna ka mingit alternatiivset käsitlust ega nägemust aastate 1939–1945 kohta. Tundub, et nii autor kui lavastaja on jäänud kusagile poolele teele kompromisside otsimise ja oma ego maksmapaneku vahel.