Eellugu

2015. aasta kevadel kaitses Triin Lees Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudis eesti kirjanduse erialal magistritöö „Aino Perviku „Kunksmoor“: ökofeministlik analüüs“. Aastapäevad jagas töö sadade teiste magistritööde saatust, lebades segamatult TÜ raamatukogu digitaalarhiivis. Töö autor jätkas leivateenimist oma vanal ametikohal teenindussfääris, juhendaja tegeles edasi oma asjade, peamiselt looduse ja kultuuri suhete uurimisega.

Ühtäkki leidis selle töö keegi uudishimulik, kuid erialaväline inimene, kes jagas aega viitmata töö pealkirjast saadud emotsioone ja rohkeid küsimusi sotsiaalmeedias: miks tohib kirjanduse analüüsil kasutada seesugust ideoloogilist konstrukti kui ökofeminism? Kas emakeelne kõrgharidus on nüüd lõplikult hukas? Kas mehed aetakse nõiasõnu kasutades ülikoolist minema? Või rebitakse nad sootuks tükkideks, sest feministid on ju viimseni vihakõnelejad ja meestevihkajad? Mis meist saab? Kuidasmoodi läheb maailm paremaks sellepärast, et selline töö olemas on?

Neile ja paljudele teistele ärevatele küsimustele vastamiseks on valminud siinne kirjatükk: teeme linnulennulise lühiülevaate magistritöö peamistest tähelepanekutest ja räägime pisut ökofeministliku kirjandusuurimise võimalustest ja väljakutsetest. Edasi on juba igaühe enda otsustada, kas mõelda kaasa ja lugeda ka tööd ennast või püüda lihtsalt edasi elada õudse teadmisega, et lisaks vampiiridele ja libahuntidele on meie mütoloogilistes metsades liikvel ka ökofeministid.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet