22.07.2010, 00:06
Koodid, mida isegi arvuti ei murra: salapäraste kirjade lood
Muuseumides ja mujal üle kogu maailma on tuhandeid ja tuhandeid tekste, mida keegi ponnistustele vaatamata lugeda ei oska, kirjutab Pekka Erelt.
FOTO:
Maailmas on kirjamälestisi, millest ei saada aru. Laias laastus jagunevad need kaheks. Ühelt poolt leidub tunnistusi muistsete rahvaste kultuurist. Siia alla käivad Induse jõe orust leitud tuhanded kivipitsatid, tänapäeva Iraani ja Iraagi piirialal eksisteerinud vana-eelami tsivilisatsiooni savitahvlid või etruski hauakivid Kesk-Itaaliast. Teisalt on olemas rida põnevaid mälestisi, mille autentsuses pole selgust. Tuntuimad näited sedalaadi loomingust on Kreeta saarelt leitud, kummaliste märkidega kaetud Phaistose saviketas või hiliskeskaegses Euroopas loodud, rikkalikult illustreeritud „Voynichi käsikiri“. Kõnealuste leidude puhul ei ole teada ei see, mis keeles nad on kirjutatud, kas kasutatud kiri on silp-, tähestik- või näiteks hieroglüüfkiri ega isegi mitte see, kas tegu on autentse materjali või võltsingutega. Argumente leidub nii ühe kui teise väite kasuks. Ühine on nii vanade rahvaste kirjamälestistele kui ka segase algupäraga üksikleidudele see, et ei ühed ega teised allu dešifreerimiskatsetele. Seejuures on nende kallal piike murdnud nii põlvkonnad helgemaid teaduspäid kui ka ülimoodsad arvutid. Kas tuleb tõesti nentida, et näiteks vana-eelami või etruski keel on nii võõrapärased ja esindavad nii tundmatuid mõtlemisskeeme, et neid ei saagi mõista? Ja kas tuleks tõsta käed ja tunnistada, et Phaistose ketas ja „Voynichi käsikiri“ on tõepoolest tähenduseta pettused? Ponnistused pole siiski lõppenud ja kuigi kõnealused kirjad esitavad rohkem küsimusi kui annavad vastuseid, ei muuda see neid igavamateks. Pigem vastupidi: nagu Pekka Erelt ja Peeter Helme Areenis kirjutavad, tõmbab arusaamatus hoopis ligi. Mõistmatuse maagiast saanud aru ka tänapäeva kunstnikud: nii seisab CIA peahoone juures Jim Sandborni morsekoodis sõnumit kandev skulptuur „Kryptos“, mis ei taha ega taha endasse peidetud saladust täielikult avada. Ja vähemalt üks näide sellest, kuidas kiri võib olla mitte ainult info edastaja, vaid ka selle peitja, on ette näidata ka Eestist: kunstnik Maara Vint on loonud raamatu, mille lehekülgi katavad keerulise graafilise krüptogrammi või pigem selle imitatsiooniga kaetud „kirja“ read. Seda, kas nõnda edastab kunstnik mingit sõnumit või mängib vaid kirja meenutava ornamendiga, teab ta vast ainult ise.