Kosmopoliitne killupilt õlleka ja tooraga
Walter Benjamin
“Valik esseid”
Kultuurileht, 2010. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel, Hasso Krull, Tiiu Relve.
Benjamin (1892–1940) on 1990ndatest saati olnud kunsti- ja kirjandusteaduses ülimalt popp autor. Tema tekstid pakuvad palju avastamisrõõmu ning mõjuvad tänagi suures osas adekvaatsetena, samuti on neis postmodernismile sobivas koguses hämarust ning hingamisruumi tõlgendamisvabaduseks. Benjaminist ei peagi üht moodi või ortodoksselt aru saama, sest mõtleja ise jätab samuti oma esseedes otsad lahtiselt ripnema.
Ka Benjamini elutee pakub võimalust tema teostes kõlavaid teemasid ning seoseid tõlgendada. Tulevane talent sündis Berliinis edukas juudi perekonnas. Ilmselt osaliselt asiste vanemate soovide kiuste, kuid rohkem ikka andelaadi tõttu hakkas ta tegutsema kriitikuna, mitte aga äris. Nii muutus tema majanduslik olukord ebastabiilseks ning ta püüdis seda tulutult parandada ning kehtestada ennast samal ajal ka akadeemilises vallas. Benjamini huvide sfääri jäid tõlketööd, kriitika, filosoofia, poliitika, esteetika, kollektsioneerimine ning religioon. Hüplikuks jäänud karjääri palistasid juhusuhted ning vähemagi stabiilsuse tekke välistas natsionaalsotsialistide võimuletulek kodumaal ning eksiil. 1932 üritas ta enesetappu Ibizal – vististi õnnetu armastuse tõttu, 1940. aastal võttis Benjamin aga üledoosi morfiini, sest tal ei õnnestunud kuidagi Prantsusmaalt Hispaaniasse ning sealt edasi USAsse põgeneda.
Huvilistele soovitaks kindlasti lugeda ka mõneti lihtsustatud arusaama evivat, ent sümboolselt mõjusat esseed “Moskva” (Vikerkaar, 2004, 4–5) ning 2007. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas, milles on ilmunudki nüüdnegi raamat, avaldatud eestindust “Ühesuunaline tänav”, mis koosneb tillukestest mõtteavaldustest argistel teemadel, nagu maksualane nõustamine, sakslaste õllejoomine või pudukaubad.
Käesoleva kogumiku puhul on suureks abiks koostaja Marek Tamme kommentaarid. Nii osutab ta näiteks kabalistlikele mõjutustele, mida lugeja ise ehk kohe märgata ei pruugi. Ka annab ta kätte usutavad võtmed, kuidas keerukaid tekste võiks tema meelest avada.
Raamatust leiame kuulsa kirjutise “Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul” (1936), kus Benjamin rõhutab, et kunstiteos on alati jäljendatav olnud ning mida inimesed kord juba teinud on, seda võib alati keegi teine järele teha. See väide on kindlasti pädev tööstusdisainis, kus tootmine, paljundamine ning ideaalis ka võimalikult suur rahvusvaheline haare käivad käsikäes. Siiski jääb küsimus: kas aura on moodsast kunstist ära auranud või on see pigem interpretatsiooni küsimus?
“Pariis, XIX sajandi pealinn” (1935) ei taba keskkonda nii tundlikult ning mitmetahuliselt, kui seda teeb Zola oma romaanides 19. sajandi linnamiljööga. Põnevaks teeb teksti aga pidev vaatenurkade vahetus: panoraamid, passaažid, Baudelaire. Benjamin seletab, et linnaplaneerija Haussmanni laiade bulvarite taga pole mitte ilu tagaajamine, vaid vajadus välistada revolutsioonilist tegevust, barrikaadide püstitamist ning anda sõjaväele võimalus linnas operatiivsemalt tegutseda.
Seevastu Kafka loomingu puhul näitab Benjamin hämmastavat siseelamisvõimet ning ta aitab dešifreerida kirjaniku kummastava ning näiliselt jantliku mikrokosmose ja tegelaste geneesi. Täielik üllatus on praegu üsna vähe tuntud vene kirjaniku Nikolai Leskovi (1851–1958) käsitlus. Benjamin hindab selle kaudu jutustamise kaduvat, kuid väärtushinnangute säilitamiseks nii vajalikku kunsti. Olgu öeldud, et ka eesti lugejale võiks Leskovi nimi olla tuntud kas “Insenerilossi kummituse” (1883, e. k 1980) või “Mtsenski maakonna leedi Macbethi” (1865, e. k 1981) kaudu.
Benjaminis kohati avalduv skepsis pole siiski täielik ning ta jääb lootma. Veel aastal 1940 kirjutab ta essees “Ajaloo mõistest”: “Iga tulevikusekund on väravake, millest võib tulla messias.”
■ 20. sajandi alguse avangardisti Walter Benjamini mõtted sobivad postmodernistlikku kultuurikäsitlusse nagu rusikas silmaauku. Ka juudi päritolu, rikka perevõsu kohta raske saatus ehk siis ebameeldivused elatise teenimisega (sic!), flirt vasakpoolsusega, natside kius on kõik asjad, mis teevad Benjamini erinevalt Heideggerist või Nietzschest ohutuks lugemisvaraks ja popiks autoriks mitte ainult saksa, aga ka prantsuse ning inglise kultuuriringis. Benjaminile on tähelepanu juhtinud ka Adorno, Habermas, Arendt ning Derrida.
■ Benjamin esindab linlikku kosmopoliitsust, ta ei aja inimesi metsa ega religiooni rüppe, vaid kutsub üles kaasaegset miljööd märkama ning analüüsima. Filosoof ja esseist armastab seoste kollektsioneerimist, kohati ka tekstilisi katkestusi, võimalust teemade lõpututeks edasiarendusteks. Benjamini artiklite lähtepunkt või raamjutustus on sageli mõni kirjandus- või kunstiteos, millest ta küll tõukub, kuid reeglina hakkavad tema esseed elama päris omaette elu, muutudes väärtuseks iseeneses, mitte ainult metatekstiks. Benjamini terav, flanöörina uitav pilk ei hooma aga mitte ainult taieseid või keelefilosoofiat, vaid tõstab esile ka argielu banaalsusi ning alles oma piire kompavaid nähtusi, nagu fotograafia. Samuti pole talle ükski autoriteet ega poliitiline nähtus piisavalt püha, et seda kriitikast säästa.
