Kriis? Mis kriis?

“Meeste kodu”
Autorid Gómez ja Galán. Lavastaja ja kunstnik Andres Noormets (Endla).
Esietendus Ugalas 4. veebruaril 2011.

Mis žanr on romantiline komöödia? Kõlab kahtlaselt. Eriti kui etendust eksponeeritakse kui keskeakriisi-teemalist lugu kannatavate meeste elust – kas mitte Mihkel Mutt ei ole termini “kannatava mehe lõhn” autor?

Kuid lavastaja Andres ­Noormets läheb välja panga peale ja see pole Panga pank või Ontika. Mõnel hetkel võib siin isegi näha kompromissiideed sedavõrd loomingulise lavastaja kui Noormets jaoks (keskea kriis või?), aga siiski on tegemist julgelt professionaalse rünnakuga enam-vähem keskpärasele tekstile, mille lavastaja on ise ümber kirjutanud.

Ja loomulikult on osavalt leitud külalistele, kunagistele lavaka 17. lennu kursusekaaslastele tuginev allstars-trupp. Kusjuures suurimaks staariks ei ole mitte elegantset kelmi etendav Riho ­Kütsar Vanemuisest, karismaatiline Mait Malmsten Draamateatrist või ainus ugalalane laval Indrek Sammul. Selle etenduse staar on Ago Anderson Endlast, ilmselt üks aeglase, kuid tõusva karjääriga tegija, mitme Noormetsa lavastuse peaosatäitja. Väliselt sarnane ehk Ain Lutsepaga, kuid klassiku minimalismi ja hillitsetuse vastu on Andersonil hooti pöörane jõud. Ta mõjub vahel nii elusana, et hirm hakkab…
Ma ei julge öelda, kas see etendus on keskeakriisist. Vahel tundub, et see oli hoopis elegantne kinnisvarateemaline jant. Tegelased jagelevad ühe korteri üle, tragikoomiliselt ja samas ohutult. Mäng toimib, see pole küll (Noormetsa eelmisi lavastusi meenutades) “Ballettmeistri” absurd, “Vaterlandi” poolabstraktne minimalism või kas või “Stockmannide” katse peegeldada klassikat nüüdispoliitikasse, aga siiski.

Kriisi esitamisel on mitmesuguseid variante. Ja mis asi see kriis ikkagi on?

Hea meelelahutus vähemalt küll…