Kuidas kodustada situatsiooni ehk muutumisest vihmaks

Performance’i-kunstnike tandem ”lone twin” Inglismaalt, Gregg Whelan ja Gary Winters, oli üks tegevuskunstifestivali “KanaNahk 2002” peaesinejatest. Margaret Tali uuris performance’i-kunstnike elu.

Kohtusin Greggi ja Garyga festivalijärgsel pühapäeval, inimtühjas Tallinna vanalinnas. Põhiosa kahe kunstniku tegevusest moodustab mööda maailma ringi reisimine ja kananaha-taolistel festivalidel üles astumine. “KanaNahale” saabusid nad otse Lissabonist ning peagi sõidavad järgmisele festivalile Kanadasse.
“lone twin” on muundunud vihmaks ja auruks ja veeks Hiinas, mitmel pool Ameerikas ja Austraalias, rääkimata Euroopa kultuuripealinnadest. “lone twin” võlub publikut oma vahetu ja siira dialoogiga ja sellisena ei tundu kunstnikud üksnes eemalt vaadatuna, vaid sellised on nad ka isiklikus elus. Haapsalus pani inglise tegevuskunstnike mereäärne etendus “Sledge Hammeri möödunud päevad” kõlakojas suurepärase intellektuaalse punkti tegevuskunstifestivalile “KanaNahk”.

Kuidas te “KanaNahale” sattusite?
Gary: Saime kutse festivalile Jaanilt (Jaan Toomik – toim.). Oleme varem õpetanud tema üliõpilasi Kunstiakadeemiast ja Tallinnas paar aastat tagasi korra käinud.
Gregg: Tegelikult kutsuti meid festivalist osa võtma juba 2001. aastal, kuid toona ei olnud meil võimalik kohale tulla.

Miks on teie arvates tegevuskunst muutunud üheks kõige mõjukamatest kunstivormidest rahvusvahelisel areenil, olgugi, et see ei täida galeriiruume ega muuseume ja küllalt tihti ei ole teie tööd isegi dokumenteeritud…
Gregg: Mis puutub presenteerimisse ja galeriidesse, siis on see tegelikult eos paika pandud – see ei puuduta performance’i-kunsti. Kuid asi ei ole isegi selles, et meile ei meeldiks oma tööd dokumenteerida, vaid performance’it, mis on näiteks neli päeva pikk, ei olegi võimalik sellisel kujul inimestele edasi anda. Samas tuleb oma tööd ikkagi mingil kujul esitada ja see võib osutuda küllaltki peadmurdvaks. Pealegi tuleb midagi ette näidata ka rahastajaile ja tööandjatele. Kuid põhjuseks, miks me Haapsalus olime ja miks me ka rahvusvaheliselt tegutseda saame, on, et performance’i-kunst on väga paindlik ja liikuv. Vastupidiselt teatrile või eksponaatidele muuseumides transpordime me ideid, ja kõike, mida meil nende edasi andmiseks vaja läheb, oleme me suutelised endaga kaasa võtma.
Gary: Performance’i-kunst ongi mõjukas seetõttu, et seda saab sõna otseses mõttes hõlpsasti kokku pakkida ja see jõuab suurema hulga inimesteni.

Teie esinete nii linnaruumis kui teatri bläkkboksides. On seal vahet?
Gregg: Me esineme tõesti mõlemal pool, aga kui meil on võimalus valida, siis eelistame üles astuda vabas õhus. Peamine vahe on selles, kuidas inimesed vaatavad. Selle seisundi või tunde tõttu, mida distants neile pakub. Näiteks kinos või teatris tunnevad inimesed end mugavalt, sest nad asuvad väljaspool tegevust. Meie eesmärgiks on inimestega läbikäimine, püüame neis esile kutsuda aktiivset suhtumist ja ärgitada neid sekkuma. Proovime ühtlasi neid mõistma panna, et me ei paku neile kõike…

Teie looming on enamasti kohaspetsiifiline; see räägib aja ja ruumi vahelistest suhetest, reisimisest ja orientatsioonist…
Gary: Ma defineeriks seda pigem mõiste “kohaga suhestuv” (ingl. k. site-reactive) kaudu, selle suhtes tundlik ja vastuvõtlik. Me projitseerime inimestele seda, millest nemad meile kõnelevad.

Selleks, et oma performance’eid kusagile kohandada, teete te eeltööd ja kogute informatsiooni kohalikelt inimestelt. Kas need teadmised, mida teile I-punktis jagatakse, on usaldusväärsed?
(üksmeelne naer)
Gregg: Tõenäoliselt mitte, aga me oleme siiski turistid. Saabudes tegevuskohale harilikult paar-kolm päeva varem, oleme sunnitud uude keskkonda kiiresti sisse elama. Kuna meil on aega vähe, siis kusagilt peame infot koguma. Me kasutame turisti metoodikat ja ka meie haaratud info peegeldab seda. Kohaspetsiifiline on meie kunst selles mõttes, et püüame vabaneda kõigest pindmisest ja jõuda sügavamale. Nii kaugele kui see selle lühikese ajaga võimalik on. Aga me ei üritagi inimestele pakkuda mingit tõepärast ettekujutust, meie pilk on paratamatult põgus.

Kunstniku karjäär, mida te evite, tundub olema iga tänapäeva kunstniku unistus. Kas performance’i-kunstist on võimalik ära elada?
Gregg: Ei, Inglismaal kindlasti mitte. Alates “lone twini” algusaegadest oleme mõlemad teinud juhuslikke töid. Gary töötab näiteks tehases, oleme teinud lotosaateid, alates kevadest paneme televisioonis kokku lasteprogrammi. Õnneks ei peagi me “lone twini” tegevusest ära elama, ja teised tööotsad annavad vajaliku mitmekülgse plaani oma loominguga tegelemiseks. Meile on tähtis, et saame töö kõrvalt teha midagi, mis meile endile midagi pakub ja mis annab võimaluse ringi rännata.

Situatsionistlik filosoofia räägib psühhogeograafiast, pidades selle all silmas geograafiat kui raamistikku erinevate eluviiside uurimiseks. Kas psühhogeograafiast rääkimine võiks olla asjakohane ka teie loomingu puhul?
Gary: See on väga hea mõiste, aga me pöörame ühtlasi tähelepanu sellele tungile või mehhaanikale, mis meid etendama sunnib – meie suhtele antud kohaga. Ja meie looming on tihedalt seotud ka aja ja projitseeritusega. Oleks ehk paslik rääkida subjektiivsest ehk projitseeritud geograafiast enam kui psühhogeograafiast selle tavapärases mõistes. Sest meie tegevus on subjektiivne.

Missugune on teie dialoog publikuga? On see teile tähtis?
Gary: See on väga oluline. Ja me peame tihti vaeva nägema, et inimesi mitte šokeerida. Sest me ei taha seda teha. Kanada kriitik Sylvie Guilberte on meie tööd vaadelnud kui inimestega kohtumise vormi. Me tahaksimegi suhtuda sõbralikult nii keskkonda kui inimestesse.
Gregg: Huumor on sealjuures arvatavasti üks tähtsamaid komponente meie loomingus. Suurem osa perfomance’i- kunstist, näiteks, ajab mind isiklikult naerma. See on hea ja ma arvan, et meie tööd on ja peavadki olema omal moel naeruväärsed. Kui saab jõuda sellisele pühendatuse tasemele, mis on seotud ideega selle naeruväärsusest, siis see on midagi, mille poole püüelda. Mulle meeldib mõte sellest, et naeru kaudu on võimalik pühenduda jäägitult ja füüsiliselt.
 
Aga ka huumorimeel erineb kultuuriti…
Gregg: Tõsi. See on huvitav. Ja mis meie töösse puutub, siis mulle tundub, et mandrieurooplased, ameeriklased ja kanadalased peavad meie loomingut naljakamaks kui näiteks inglased. Kuid üldistatult võin meie kogemuse põhjal väita, et inimesed kalduvad naerma ikkagi samade asjade üle.

Ja eri kultuurides omandavad isegi sellised põhimõisted nagu aeg ja ruum pisut erineva tähenduse. Muudab see teie jaoks või teie loomingus midagi?
Gary: Oleme ka sellega tegelenud. Meil on etendus, mille käigus tantsime 12 tundi järjepanu line-tantsu. Teeme seda masinlikult ja kõikjal ühte moodi. Kuigi aeg ja ruum, kus me oma tükki etendame, küll muutub, etendus jääb alati samaks. Inimeste reaktsioone on seda tehes väga huvitav jälgida.

Ma ei ole küll kindel, kas tavaline inimene nüüdisaegset kunsti kardab, kuid enamasti ei tunne ta ennast mugavalt sellega suhestudes. Kas sellised festivalid nagu “Kananahk” esitavad kitsa ringi kõrget kunsti? On nad vajalikud?
Gregg: Sellepärast tegelemegi me performance’iga, et mitte olla seotud mingi institutsiooni või mingite galeriiruumidega, mis inimestes ebamugavust tekitab. Olen nõus, et suurem osa etenduskunsti üritustest toob kokku inimesi, kes on performance’iga seotud,m ja see seab omad piirid. Seetõttu eelistamegi tegutseda väljas ja suhelda inimestega nende oma keskkonnas. Sest perfomance ei ole miski, mida teha, et inimestel oleks hea vaadata. See on rohkem eluviis.