Kuidas kõnetada Tartut?

Tartu kunstiajaloolane Reeli Kõiv tutvustab Tartu kunstimuuseumi uut püsiekspositsiooni, mis pühendatud kodulinna kunstile.

Klassitsistlikus viltuses majas Tartus Raekoja platsi ääres on alates 1988. aastast tutvustatud ülevaatenäituse mõõtu valikuid eesti kunstist. Tartu Kunstimuuseumi püsiekspositsioonid, katkestatud küll aeg-ajalt suuremate teema-või isiknäituste poolt, on püüdnud omal moel korvata nüüdseks KUMU valmimisel peagi lahenevat probleemi rahvusliku kunsti ulatusliku püsiekspositsiooni puudumisest. Viimast silmas pidades on seekord siinne vaatenurk suunatud oma linna kunstile. Käesolev kuraatoriprojekt “Tartu kunsti lood”, muuseumi püsinäituste reas järjekorras kaheksas, üritab seda teha varasematest erinevalt.
Äsjaavatud näituse tööde valik (kestab kuni 2007. aastani) lähtub tavapäraselt muuseumi rikkalikust kollektsioonist, olles seega läbinud teatava kunstiajaloolise lakmuspaberi. Kokku 140 teost 76 autorilt - maal, graafika, skulptuur, installatsioon. Peaaegu 200 aastat kunstiajalugu Tartus, mis sisaldab olulisi peatükke kogu eesti kunsti ajaloo kontekstis, kuid kaugeltki mitte kõiki Tartu kunstnikke. Näituse ülesehitus on vaatajasõbralikult kronoloogiline - algab baltisaksa kunstiga Tartus - ja jõuab 21. sajandisse TÜ maaliosakonna õppejõudude ja lõpetajate loomingu tutvustamise kaudu ülakorrusel.
Näituse pealkiri “Tartu kunsti lood” viitab kunsti lugemise võimaluste rohkusele. Kunstiajalugu on tulvil narratiive ja näituste saatetekstides ning ekskursioone juhtides on neid alati ka jutustatud. Sellegi näituse rohkete lugude reas joonistuvad välja koolide ja nende ümber kujunenud koolkondade, samuti kunstnike rühmituste lood. Näituse varaseim lugu on 19. sajandi romantilis-klassitsistlikust baltisaksa kunstist ning Tartu Ülikooli joonistuskoolist. Muuseumi suures saalis järgneb sellele värvikas ja stiililiselt kirju jutustus rahvusliku kunstikoolkonna rajajatest -  Euroopa moodsa kunsti mõjuväljas kujunenud esimestest eesti modernistidest (Ado Vabbe, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Anton Starkopf jt.), kes panevad kohe vabariigi algusaastatel aluse kujutava kunsti alasele kõrgharidusele Eestis, asutades Tartus kunstikooli “Pallas”. Tartule enim kuulsust toonud koolkonnale on pühendatud mitu saali ja võetud eraldi luubi alla igitartuliku ja samas üheselt defineerimatu mõiste “pallaslikkus olemus. “Pallase” raames ei puudu ka feministlik nurgake – rõhutamaks esimese võimekate naiskunstnike põlvkonna tuleku tähtsust  eesti kunsti 1920.-1930ndatel eesotsas Karin Lutsuga.

Jutustus Siberi vangilaagritest naasmise järel kujunenud Ülo Soosteri ringist ja Tartu sõpruskonnast, 1960. aastate uuendusmeelsest Tartust, avaneb põgusa pilgu järel sõja-aega ja 1950. aastatesse. Tartu ülikool saab linna kunstielus taas tähtsaks 1960ndate lõpul, mil Kaljo Põllu eestvedamisel alustavad kunstikabineti juures “Visarid” (1967-1972), ja jätkub hüperrealismi viljelevas Andrus  Kasemaa-aegses kunstikabinetis. 1950ndatel kunstikõrghariduse kaotanud Tartu saab selle lõpuks 1990ndatel tagasi ülikooli maaliosakonna näol. Tänase Tartu rühmitustest on võimsa väljundiga esindatud Kursi koolkond.

Teisalt võib vaataja jätta kõrvale jätta kõrvale koolid ja koolkonnad, ja uurida, kuivõrd visualiseerib kunst ajastut, milles ta ise eostub. Otsida peegeldusi ühiskonna muutumistest. Need on lood valikuvõimalustest ja valikuvabadusest, nende ahtusest või avarusest erinevatel aegadel. Lood kunstireisidest ja inspiratsiooniallikate otsimisest väljaspool kodumaad (Pariis ja Itaalia) ja kunstnike püüdlustest saavutada kontakti oma kaasaja maailma kunstiga suletud ühiskonnas (Põllu op-tööd , Lola Liivati abstraktne ekspressionism). Lood poliitilisest tellimusest ja novaatorlikust lahendusest (Ilmar Malini “Lenin”, 1968-69). Sotsiaalkriitilised lood vägivallast inimsuse vastu (Rein Tammiku Vietnami sõja teemaline “Napalm”, 1972 ja Peeter Alliku tänast Eestit peegeldav “Riigisaladus – kottida rahvast”, 2003-2004).

Tartu kunsti osaks on ka kunstiperekondade lood – alates 19. sajandil tegutsenud Hagenitest (August Matthias Hagen ning tütar Julie Hagen-Schwarz)  kuni Elmar Kitse ja Linda Kits-Mäe genealoogiani, mis on tänaseni andnud 3 põlve kunstnikke. Elmar Kits ongi näitust läbivaks meistriks - impressionistlik “Viiuldaja”  (1943),  sõjaaegne varemetepilt Tartust (“Purustatud linn”, 1944), sotsrealistlik A. Rebase perekonnapilt (1955) ja 1960. aastate abstraktionism.
Ning kõige lõpuks jäävad alati muude lugude seas alles omamoodi ülimuslikud kunstnikuisiksuste personaalsed elu-ja loomingulood, kunstiteoste unikaalsed omalood. Ekspositsioon peaks soovijal võimaldama jätta üldse lood kõrvale ning lubama nautida iga teost kui asja iseeneses.

Näituse ülesehitus ja teoste kõrvutused soovivad siiski tekitada seoseid , dialooge ja vastandumisi nii näituseruumis kui väljapanekut külastanud inimese peas. Valikust jooksevad läbi sarnased teemad ja motiivid: Itaalia Hageni ja Mäe tõlgenduses; Tartu linn baltlaste, Kaarel Liimandi, Andrus Johani, Karl Pärsimäe, Kitse, Imat Suumani silmade läbi; kohvikumotiivid,  Vabbelt (2), Endel Kõksilt, Kaja Kärnerilt; J. Liivi portreed Triigilt ja Johannes Saalilt; mitmed autoportreed, kunstnike ja kunstiteadlaste portreed. Kohatine harjumuspärasest kontekstist väljarebimine ja kõrvutamine, aktsentide, rõhuasetuste muutmine (kohakuti sürrealistlikud Sooster ja  Malin) tekitavad kahekõnesid, mis on nii ajastusisesed kui –ülesed.

Näitust tehes sai esmajoones mõeldud publikule, et ekspositsioon oleks ühtaegu elamuslik ja  ülevaatlik. Kuid kes on näituse vaataja? Kas on võimalik koostada ühtaegu õppimispaika koolilapsele ja atraktsiooni turistile ? Olla huvitav nii kunstitundja kui võhiku jaoks? Kui teha näitust igaühele, võiks karta, et ta ei sobi õieti mitte kellelegi. Siiski võimaldab kunst oma mitmetasandilisuses kõnetada kõiki vaatajaid, igaüht vastavalt tema kogemusele, eri tasanditelt. Kuna ühe tähtsama igapäevase külastajana näeb muuseum noori, on hariduslikul eesmärgil ekspositsiooni lülitatud ka poolik alusraamil maal Triigilt ja graafikaplaat Arkadio Laigolt. Kolmemõõtmelise kunsti näited on  valitud erinevates materjalides marmorist ready-made`ini. Ekspositsioon võimaldab erinevate haridusprogrammide läbiviimist, laiemale üldsusele on sügisest kavas vestlusõhtud ja lugude jutustamised, võimalusel asjaosaliste kunstnike endiga.